Üks mu sõber rääkis just äsja, kuidas ta töötas Amsterdamis plakatikleepijana. Kliendid tõid sinna pakkide kaupa ofsetis trükitud värvilisi paberipalakaid, mida välismaa tudengid öösiti plankudele, seintele ja postidele kleepisid. Osaliselt legaalsetesse, osaliselt metsikutesse kohtadesse. Plakatid kutsusid klubidesse, kontserditele, teatrisse ja näitustele. Kaubandusliku reklaamiga nad ei tegelnud.
Meil kutsuvad samuti plakatid klubidesse, kontserditele, näitustele. Need on väikesed ja neid ei liimita pakkide kaupa. Need lastakse printerist välja, nii umbes kakskümmend tükki korraga. Kleepida neid niikuinii kuhugi ei saa, sest klubid, galeriid ja tantsutrupid ei jaksa ametlike reklaamitulpade üüri maksta, mis on kalkuleeritud Statuse spordiklubi ja Mazda maaletoojate tasku järgi. Rahvusvahelistel kunstibiennaalidel meie pisikesi postereid ei arvestata, sest plakati puhul on oluline FORMAAT ja TIRAA?. Meie omadel pole seda ega teist. Kujunduse poole pealt nad iseenesest alla ei jäägi, mõned on isegi päris huvitavad.
Reklaamibüroodes vorbitakse küll teha suuri ja rohkearvulisi reklaamplakateid. Zippidele ja Päevalehele, Kiale ja If-kindlustusele. Need jälle ei kvalifitseeru loominguna: kliendi karvane ja rasvane käsi on seal liiga tihti mängus. Kui kõik kujutavad ette, mis tähendab vaba tants ja puuristants, siis siinkohal on tegemist disainerite puuristantsuga.
Eesti on päris tubli puuristantsu maa.