Minevik on kuulsusrikas. Eesti oli üks neid idabloki maid, kus autoriplakat rokkis. Eesti plakat ei muutunud küll nii võimsaks kvaliteedimärgiks kui näiteks Poola plakat, aga eks maa ole ka väiksem. Üldiselt sammuti esirinnas. Seda ilu meenutavad endisaegsed plakatialbumid, mida kannatab imetleda siiamaani. Sulakuld. Siis sai see otsa.
Üleminekuaja olelusvõitluses suri autoriplakat mõne aastaga välja. Uues süsteemis ei leidnud see endale kohta – Sorose fondi lahtritesse see ei mahtunud, samuti polnud sellel rakendust turumajanduse ratsionaalsetes skeemides. Mõned tegijad loobusid, teised kaevusid uue ja huvitava kommertskultuuri süsteemidesse. Graafiline disain elas oma raskemad ajad üle reklaamibüroode sees, maskeerides ennast jogurtireklaamiks või teeseldes tootekataloogi. Esialgu see oligi huvitav, kapitalismil oli palju trikke varuks, mida selgeks õppida oli puhas rõõm ja ajugümnastika. Natuke aega oli lõbus etendada kurja geeniust, anda mõista, kui glamuurne ja sügavalt paheline on reklaamikunst, et me siin reklaamibüroodes manipuleerime massidega, et supermarketid on kaasaegsed katedraalid ja reklaamplakatid on kaasaegsed ikoonid ja kogu see muu pläma.
Siis said need trikid selgeks, sai selgeks et kommerts ja pop pole ammendamatud, sai selgeks et piiriks polegi taevas, enne tuleb lagi vastu. Tuli välja, et turumajandus on mõnevõrra piiratud mäng, reeglid juba sajandite eest paikapandud, kombinatsioonide arv kesine, trikid läbinähtud, mootor väsinud. Midagi hakkas üle jääma. Eesti kaasaegne autoriplakat on ülejääk. Ülevoolamine. See on tehtud iseendale ja oma lähematele sõpradele, see on tehtud filmidele, mis meeldivad, etendustele, mille lavastanud mõni tuttav, pidudele, kuhu ise lähed. Eesti plakatil pole veel oma selget nägu, aga silmad igatahes säravad. See fanatism korvab kohatise tehnilise kobavuse ja vähese trenditeadlikkuse. Alguse asi.