Põldroosil on lahti lahedad juubelinäitused (70!) Draakonis ja Hobusepea galeriis. Enn räägib ise lähemalt:
“Ma ei usu kunsti rolli ühiskonna sotsiaalsete hoiakute kujundajana. Sellise kunsti kesine tõhusus ei õigusta kulutatud jõudu. Olen oma elu jooksul olnud tunnistajaks vähemalt neljale perioodile, mil hüüdsõnaks oli kunsti sotsiaalsus. Esimene oli räige stalinlik sotsrealism, mille “päikesevalguses” sai Kunstiinstituudis õpitud ja millest kõrvalekaldumine võis olla eluohtlik. Järjekorras teine oli sõjajärgne Itaalia neorealism, millel oli oluline mõju meie kuuekümnendate aastate “karmi stiili” väljakujunemisele (ja mis jõudis meie teadvusse üheaegselt Mehhiko poliitilise monumentaalkunstiga). Mingil hetkel haaras see mind jäägitult. Mõne aja pärast ilmus ja kadus seitsmekümnendate uusvasakpoolsusest sündinud “anga?eeritud kunst”. Ka see jättis eesti kunsti oma jälje. Nüüd, neljanda lainena, kummitab “sotsiaalne tundlikkus” näitusesaalides läbi virna laotud esemete ja monitoride vilkumise. Neis kõigis on rohkem ühist, kui esmapilgul paistab. Neid kõiki ühendab illusioon, et kunst uurib sotsiaalset maailma. Kuid ma võin vist tuletada reegli: iga järgneva sotsiaalsusdiskursusega on nõrgenenud taolise kunsti tegelik toime sootsiumile. Stalinlik sotsrealism suutis päris hästi oma väärastunud sihte saavutada, tema mõju massikujutelmadele oli arvestatav.
Ta võis olla vastik, kuid igal juhul oli ta tõhus. Järgnevate lainete mõju ühiskonnale osutus kord korralt nõrgemaks. Tänane sotsiaalselt orienteeritud kunst on taandunud kunstnike ja kuraatorite siseringi mänguks, mille mõju väljaspool olevale on tühine. Kui kunagised Repini “Burlakid” võisid omaaja õrnukesi intelligente vapustada, siis Kuliku koerahammustused võivad katarsist pakkuda vaid kitsale mõttekaaslaste ringile. Kunst muutub siseringi mänguks.
Ma ei soovi kõige sellega tegemist teha.
But never say never!
Olen vist vahepeal teinud järjekordse kannapöörde. Minu piltidel võtavad kohad sisse inimesed, kes on hädas oma olemisega. Või kelle olemasoluga on hädas tuimad möödujad. Juba aastaid on mulle silma hakanud Saiakangi ümbruses talitav prükkaritepaar – vist ema pojaga. Nad toimetavad vaikselt oma pampudega, vahel istuvad trotuaariserval, et süüa seda, mis käepärast.
Ma pole kunagi näinud, et nad oleksid purjus. Neis on mingi eriline kokkukuuluvusetunne ja nad on mulle saanud erakordselt sümpaatseks. Nüüd jõudsid nad minu pildile. Ma maalin inimesi, kes ei suuda vabaneda köidikutest, mille olemasolu nad ei märka või masendavalt elurõõmsat kooslust, kelle kutsumus on olla külalised.”
***
Hobusepeas näidatakse “Lühijutte” ja Draakonis “Müüte”, mõlemaid kuu lõpuni.