Sellest, et kanep on väga tore taim, said inimesed aru juba vähemalt 8000 aasta eest. Seda taime on läbi aegade tarvitatud toiduks, haiguste raviks ja muiks niisama mõistlikeks asjadeks.
KANEPIST EI TEA ME HALLIGI
Kanepita oleks Ameerika ja muud maailmaosad ilmselt veel sajanditeks avastamata jäänud: kuni läinud sajandi 30. aastateni tehti laevaköisi ainult kanepikiust. Euroopa meditsiin hakkas kanepi kui võimaliku ravimi vastu huvi tundma 19. sajandi keskpaiku, kuid süstla ja mitmete sünteetiliste ravimite leiutamisega see huvi vaibus.
Jõulise tõuke andis kanepi kui uimasti tarvitamisele suur immigrantide vool Ameerikasse 20. sajandi alguses ja kurikuulus keeluseadus, Euroopas hakkas suitsetamise komme laiemalt levima samuti alles 20. sajandil.
Tänapäeval on kanep kõige enam tarvitatav keelatud uimasti maailmas.
Siinkohal olgu öeldud, et teadusuuringuid, mis tegeleksid kanepi mõjude hindamisega inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele, on silmapaistvalt vähe.
JA SIIS TULEVAD KÄITUMISHÄIRED
Kui tubaka vähkitekitavad omadused tõestati veenvalt alles vähem kui 50 aastat tagasi ning vastavaid uuringuid on tänaseks publitseeritud üle 140 000, siis kanepiteemalisi uuringuid on sellest hulgast ehk kümnendik. Lisaks on paljude 60.-70. aastatel tehtud uuringute tulemused muutunud küsitavaks, sest toonastes katsetustes tarvitatud THC kogused on kordades väiksemad kui need, mida tänapäeval tänu usinale sordiaretusele pruugitakse.
Tõsi, kõigi nende ohtude eest, mida täna teame, hoiatatakse kanepi puhul juba aastatuhandete vanustes ürikutes. Muidugi, väga paljut me veel ei tea. Me ei tea, kuidas täpselt mõjutab kanepitarvitamine hormonaalset tasakaalu ja viljakust, me ei tea, kuidas näiteks käituvad suureks kasvades need, kelle emad raseduse ajal kanepit tõmbasid.
Olemasolevad uuringud küünivad kõigest kuni 16-aastasteni ning näitavad selgelt, et lisaks neljandal eluaastal tekkivatele kergetele kognitiivse arengu häiretele tekivad taolistel lastel hiljem käitumishäired, nagu näiteks hüperaktiivsus.
KESKEALISEST VALGEST MAANAISEST
Uimastite ajalugu uurides torkab silma, et kulub aastakümneid, enne kui nende tegelikest toimetest aimu saadakse. Olid ju kunagi nii heroiin kui kokaiin populaarsed käsimüügiravimite komponendid ning neid reklaamiti ja tarvitati laialdaselt.
Kui tänapäeva Ameerika keskmine uimastisõltlane on noor, linnapiirkonnas elav ning tõenäoliselt mõnda vähemusrühma kuuluv mees, siis näiteks aastal 1900 oli Ameerika keskmine uimastisõltlane hoopis maapiirkonnas elav keskealine valge naine. Miks? Seda ennekõike tänu patentravimitele, mida ringireisivad kaubitsejad müüsid ning mis reklaami kohaselt aitasid enam-vähem kõige vastu. Tõenäoliselt aitasidki, sest väga paljud neist koosnesid kuni 50% ulatuses morfiinist. Ükskõik mis hädad ka ei vaevaks, sellisest morfiinikogusest saab väga tõenäoliselt kasvõi natukeseks leevendust.
Kui pudel tühi, võis nurga pealt apteegist alati juurde tuua.
Kuigi tubakas on Euroopas levinud juba aastasadu, jõudsid veenvad tõestused tubakasuitsetamise seostest vähitekkega avalikkuseni alles 1960ndate aastate keskel. Veel kaheksakümnendatel üritasid paljud tubakakompaniid neid vaidlustada. Muide, kui tubakas alles nüüd meie kultuuriruumi ilmuks, keelataks see praegusaja teadmiste juures jalamaid.
MIDA KURJA SEE VAENE TAIM TEEB?
Miks siis kanep ikkagi keelatud on? Legaalsed uimastid alkohol ja tubakas, mida paraku juba puht kultuurilis-ajaloolistel põhjustel kuidagi ära keelata ei kannata, teevad teatavasti palju kurja.
Võime näiteks küsida: kas Eesti ühiskond kannataks välja veel ühe legaalse uimasti? Vaadates, missuguse innuga siinsed inimesed end surnuks joovad ja suitsetavad, pole ilmselt põhjust arvata, et keegi kanepi osas ootamatut mõõdutunnet ilmutaks.
Mida kurja see vaene kanepitaim siis teeb?
Kanepi põhihäda (lisaks mitmesugustele kahjudele füüsilisele tervisele) on tema psühhootiline toime: nimelt kipuvad kanepi toimel avalduma või võimenduma mitmesugused vaimse tervise häired. Kui inimene sinna juurde kanepitarvitamist jätkab, alluvad need häired ravile iseäranis halvasti. Tänaseks on uuringutega kenasti tõestatud, et kanepitarvitamisega saab seostada näiteks järgmiste seisundite ilmnemist või halvenemist:
– deliirium;
– kanepipsühhoos;
– skisofreenia;
– ärevushäired;
– depressioon;
– tahtetuse sündroom.
Seda nimekirja võiks veelgi pikendada ning loomulikult tekitab kanep sõltuvust. Käsikäes tarvitamise levikuga on viimase paarikümne aasta jooksul järsult suurenenud nende kanepisõprade hulk, kes võõrutusspetsialistidelt abi otsivad. Euroopas on nad õigupoolest narkohädaliste arvukuselt lausa teisel kohal – kohe pärast heroiinisõltlasi.
KESKMINE D?OINT
Lisaks ohtudele vaimsele tervisele, käib kanepisuitsetamine paratamatult ka füüsilise tervise pihta. Nimelt tekib kanepisigareti suitsetamisel tõrva ca neli korda rohkem kui tubakasigaretis, samuti on mitmete vähkitekitavate ainete hulk märkimisväärselt suurem. Selle tulemusena pole muidugi ime, et kanepisuitsetamine oluliselt hingamisteede vähiriske suurendab.
Uuringud näitavad, et kuigi oht on sarnane tubakasuitsetamisele, kipub kanepisuitsetaja saama sellesama vähi oluliselt varem. Nii oli mitmes uuringus vähiavaldumise keskmine vanus kanepisuitsetajatel 32 aastat, mitte 50-60, nagu tubaka puhul. Sageli kasutatav kombinatsioon marihuaanast ja tubakast, mida keskmine joint enamasti sisaldab, näib olevat veelgi hullem kui kumbki aine eraldi.
Me võime alati vaielda, kas seadus võiks kanepitarvitamise osas olla kuidagi vähem kuri kui näiteks amfetamiini suhtes. Samas, mõeldes Eesti elanike hulgale ja tarbimisharjumustele, tähendaks kanepi legaliseerimine siinmail tõenäoliselt rahvuslikku enesetappu. Meid on natuke liiga vähe taolisteks inimkatseteks. Küll aga oleks lausa imeline, kui näiteks poes lisaks puuvillale ka kanepikiust riideid müügil oleksid.