Küsimus, kuidas käibemaksustada kultuuriüritusi, on Eestis üleval olnud taasiseseisvumise algusaastatest saadik.
VEIDIKE ASJA ALGUSEST
1990ndate algul otsustas riigikogu, et soodustab teatrikülastusi 0%käibemaksuga. Kui 2000ndate alul hakkas käegakatsutavaks muutuma Euroopa Liiduga liitumine, tekkis oht, et eurodirektiivide valguses võib 0% maksumäär kultuuriüritustele kaasa tuua ettekirjutusi Euroopa Komisjonilt. Käituti paljude vanade EL-i liikmete eeskujul ja kehtestati teatri ja kontserdipiletitele 5% käibemaksumäär, mis igati EL-i direktiividega kooskõlas.
Sooviga siiski “sikkusid lammastest” eraldada, sai kirja nõue, et soodsama käibemaksumäära saamiseks peab riigi, kohaliku omavalitsuse või Kultuurkapitali toetus moodustama vastava etendusasutuse eelarvest vähemalt 10%.
Selle piiranguga satuti aga vastuollu Eesti põhiseadusega ja võrdse kohtlemise printsiibiga, mis lõppes eelmise aasta sügisel Riigikohtu otsusega nimetatud piirang tühistada.
NO MIS VAHET ON “GEORGIL” JA “CREASE´IL”?
Raske oleks siinkohal Riigikohtu otsusele vastu vaielda, sest ka sisulises mõttes on äärmiselt küsitav öelda, et kohtulahendini viinud MTÜ Muusikaliteatri produtseeritud muusikal “Georg” peaks maksustamise mõttes olema halvemas seisus kui näiteks riigiteatrina tegutseva Nukuteatri muusikal “Grease”. Mõlemad muusikalid etendusid Linnahallis, paljud tegijad samad, piletikäive samas suurusjärgus. Sarnaseid näiteid võib tuua mitmeid, nii teatrietenduste kui ka kontsertide koha pealt.
Sootuks teine lugu on muidugi etendusasutuste riigipoolse tegevustoetusega, kus Kultuuriministeerium peab otsustama, mis on rahvuskultuuriliselt olulised institutsioonid ja siis ka nende jätkusuutlikkuse tagama. Loomulikult ei ole ka seal võimalik vaidlusteta läbi saada, sest raha ei ole kunagi piisavalt ja otsustajad peavad kuskile piiri tõmbama, aga see on juba hoopis omaette ning minu arust ka tunduvalt keerulisem.
Seega tagasi maksustamise juurde.
MADALAD MAKSUMÄÄRAD AITAVAD NEID, KES MAINSTREAM’I EI KUULU
EL- i direktiividesse kirja pandud võimalus teha kultuuriüritustele maksusoodustusi tuleneb põhiliselt kahest arusaamast. Esiteks on paljud loomealad n-ö madala efektiivsusega, kuna nii nagu 18. sajandil, nii ka tänapäeval on reeglina etenduse läbiviimiseks vaja sama arvu näitlejaid, muusikuid , tantsijaid jne.
Seega ei ole traditsioonilistel etenduskunstidel võimalik kuluefektiivsuses konkureerida muu meelelahutusega ja seega toetatakse nende oluliste kunstivormide säilimist ja kättesaadavust ka madalamate maksudega. Teiseks oluliseks märksõnaks on kultuuriline mitmekesisus, kuna madalamad maksumäärad aitavad alustada ja tegutseda ka neil loojatel, kes hetkel riiklikku mainstream’i ei kuulu.
Kuna EL on oma kultuuriilmingute poolest tõepoolest mitmekesine ja liikmesriikidele rahvuskultuuriliselt olulised kunstialad tihti väga erinevad, siis on ka direktiivis antud väga lai nimekiri sellest, milliseid tegevusi võib madalama käibemaksumääraga maksustada ja loomulikult on iga liikmesriigi enda asi, millised kunstiliigid ta välja valib.
PUHAS POLIITILINE JÄNESEJONN
Näiteks oleks ilmselgelt totter, kui Euroopa Komisjoni ametnikud hakkaksid Eestile ütlema, et meie laadakultuur väärib 5%, kino 10% ja teater 18% maksumäära.
Praktikas on järjest enamad liikmesriigid rakendanud erinevatele kunstiliikidele madalamat käibemaksumäära ja hetkel on EL-i 27-st liikmesriigist 24-s seda võimalust kasutatud. Loomulikult on need valikud seinast seina ja sõltuvad lisaks kultuurilistele erinevustele poliitilisest tahtest, mis ju vahest ka küsitav on.
Seda on minu arust ka hetkel kultuuriministrina tegutseva Laine Jänese soov praegu kehtiva 5% käibemaksumäära tõstmiseks 18%-le. Kindlasti ei vaidle ma vastu väitele, et kõigile üks käibemaksumäär on kõige lihtsamini administreeritav, paraku aga sellega ka kõik eelised piirduvad.
JÄNESE PIITS NING PRÄÄNIK
Samas toob käibemaksumäära tõstmine kaasa kas piletihinna tõusu ja/või piletitulu vähenemise ja seega ka vähem teatri- ja kontserdikülastusi ning vähem etendusi ja kontserte.
Sisuliselt aga kõige ohtlikumaks pean ma veelgi suurema otsustusõiguse koondumist ühe inimese kätte. Jänese pakutud skeem täiendavate käibemaksulaekumiste ümberjagamisest ministeeriumi kaudu tähendab kindlasti ministri maitse suuremat mõju ja võib halvematel juhtudel muutuda poliitiliseks piitsaks-präänikuks.
Selle raha ümberjagamise otsustab ju lõpuks minister, seega on ka tema see, kes ütleb, mis on nn väärtkultuur ja mis ei ole. Mulle meenutab see paraku mõningaid diktatuuririike? Kuidagi ei kipu uskuma, et meie kultuur sellest mitmekesisemaks muutuks, rääkimata sellest, et maksusoodustus, mis on kirjas seaduses, on kindlasti stabiilsem toetus, kui iga-aastaselt jagatavad toetused.
MINISTRI USK ON PEHMELT ÖELDES NAIIVNE
Lisaks eelpool kirjeldatule peab paraku ütlema, et teades, kuidas praktikas riigieelarvet koostatakse, on ministri usk täiendavate käibemaksulaekumiste jõudmisest kultuuri kasutusse pehmelt öeldes naiivne. Loodetavasti mitte pahatahtlik ja salakaval.
Tahaks siiski loota, et me järk-järgult liigume käibemaksusoodustuse laiendamise ja sedapidi järjest stabiilsema ja demokraatlikuma kultuuri toetamise mehhanismi suunas, mitte vastupidi.
Ehk jõuame ükspäev ka selleni, et lisaks etendustele, kontsertidele, raamatutele ja ajakirjandusele suudame rakendada maksusoodustust ka näiteks muuseumi-, kino- ja kunstinäituste piletitele.