Vaatasin mõni aeg tagasi A?abadi hotellis ülekannet koosolekult, kus riigi president Saparmurat Nijazov sõitles riigikorporatsiooni “Turkmenneft” juhti juurdekirjutuste ja muude ametivõimu kuritarvitamiste pärast. Hiljem tõlkisid kohalikud kolleegid mulle fragmente turkmeeni liidri esinemisest.
“Kallid inimesed, te peate teadma milliste eksimuste eest me vallandame Saparmamed Valijevi,” rääkis president saali poole pöördudes. – “Kõikidele juhtivatele kohtadele on ta paigutanud oma sugulased. Et saada Turkmeeni Kangelase tähte, kirjutas ta petise kombel juurde 452 tuhat tonni naftat. Saades oma töö eest palka 14 miljonit manatti, sai ta alates 2002. aastast ühelt välismaa kompaniilt veel poolteist tuhat dollarit kuus, sinna sokutas oma sugulasi, seejuures tegi loomulikult sellele kompaniile põhjendamatuid soodustusi. …”
Rõhutades, et kõik loetletu oli vaid osake nüüd juba endise ministri “rikkumistest”, küsis riigipea: “Millest sul puudu oli, Saparmamed? Olid sa nälga suremas või? Kuidas sa küll kaotasid südametunnistuse, inimliku palge? See, mis sa tegid, on võrreldav kodumaa mahamüümisega. Te sokutasite kõik oma sugulased väliskompaniisse, saite tasutud dollarites. Aga see kompanii töötab teie tellimusel. Parimad naftaleiukukohad annate sellele kompaniile. Miks sa nii teed? Kas sul pole kodumaad, kas sinu kodumaale pole naftat tarvis? Sa oled sattunud võlgadesse, andes sellele kompaniile oma naftat. Sa võlgned üle 100 tuhande tonni naftat. See kompanii peab seaduse kohaselt andma meile meie osa sellest naftast. Aga sina andsid selle osa neile ja pead veel andma. Seepärast, et teete seda pistise eest. Kuidas sind mõista, turkmeeni rahva kangelaslikku poega? Kui ma hakkan su su asju varjama, olen ma süüdi rahva ees. Kui sinu saladused rahva ees paljastamata jätta, jääd sa kangelaseks, mina aga satun nende hulka, kes varjavad räpaseid tegusid. Mina sulle ei andesta ja midagi sinu heaks ei tee”
Saalis, kus koosolek toimus, ei istunud mitte üksnes tööstusharude juhid, vaid ka piirkonna üldsuse esindajad. Aga oma teleekrasanidelt kuulasid oma liidrit miljonid turkmeenlased. Ning mitte juhuslikult ei kõlanud presidendi suust sõnad, mis olid mõeldud kõigile kaasmaalastele.
“See, mida ma räägin, on ainult osa,” ütles riigipea. “Kuid te peate teadma, milline ta oli juhina, vaat siis te mõistate mind. Sel ajal, kui ühed turkmeenlased puurivad naftat, gaasi, rajavad külasid, on ka niisuguseid, kes meilt varastavad. Ta ei varastanud minult, ta varastas teilt. See on teie raha. Sissetulekud, mida Turkmenistan saab saab naftast, annavad võimaluse suurendada sissetulekuid, nafta ümbertöötlemist, tõsta teie palku, luua võimalusi inimeste jaoks, ehitada koole, lasteaedu, parandada elanikkonna teenindamist transpordiga.”
Seejuures rõhutas Saparmurat Nijazov eriti, et võitluses korruptsiooni vastu erinevat sorti ametnike seas taganemist ei tule.
“Ma kinnitan teile, et Turkmenistanis luuakse kord,” räägib president. “Meie maal ei sooritata kuritegusid isegi mitte iga päev. Umbes mõned olmelise iseloomuga juhtumid nädalas. Kuid meil on mõned juhid, kes sooritavad ametialaseid kuritegusid… Nad ajavad spetsiaalselt segi oma ja riikliku, oma ja rahvale kuuluva. Võitlus selle vastu jätkub. Meie eesmärk pole istuma panna. Vastupidi, lähemal ajal 8 tuhat 14 tuhandest vanglais istujaist vabastatakse amnestiaga. Need, kes on kahetsenud ja sunud paranemise teele. Sellega töötavad praegu õiguskorra organid. On ju need teie kaasmaalased. Kuid mis puutub juhtidesse, siis neile andestust pole.”