Eestis ruulib endiselt populistlik ja primitiivne kahe Eesti – esimese ja teise – käsitlus. Umbes nii, et kui sõidad kümme aastat vana Mersuga, siis oled teise Eesti liige, kui ostad tuttuue üle poole miljoni maksva Mersu, siis oled esimene Eesti. Iga ühiskonnateadlane näeb, et meil on esimene, teine, kolmas, neljas ja kuuekümne kolmas Eesti. Oleneb missugust valdkonda vaadata.
Aga üks on kindel, kui mingi üldine liigitus eksisteerib, siis võib Eesti elanikkonna jagada õigeteks ja valedeks inimesteks. Kui olete näiteks valla keskkonnateenistuse juht, siis olenevad teie investeeringud kasvõi veevärgi väljaehitamiseks küsitud toetuste näol sellest, kas kuulute õigesse erakonda. Antud juhul on õige Rahvaliit, kuna Keskkonnaministeerium on selle erakonna sõdurite poolt vallutatud. Vaesed ministeeriumi ametnikud, kes eelmise ministri Kranichi ajal pidid kirjutama avalduse Reformierakonda astumiseks. Aga eesti inimest on ajaloo vältel ikka iseloomustanud tohutu kohanemisvõime.
Tahate Nõmmele kaitstavasse metsa maju ehitada, palun, aga vaja on Keskerakonna toetust, kuna nende käes on võim Tallinnas. Siin läheb asi tegelikult eriti peeneks, sest peate olema mitte ainult Keskerakonnameelne, vaid Kalev Kallo meelne. Kuidas muidu seletada, et samal ajal, kui linnapea Jüri Ratas teeb suuri sõnu Tallinna kujundamisest Euroopa roheliseks pealinnaks, laseb abilinnapea, tuntud poksispetsialist Kallo, kaitstavasse parkmetsa kinnisvara arendada.
Kui tahad Tallinna teenetemärki saada, on samuti soovitav kuuluda Keskerakonda, nagu nüüd oleme teada saanud. Kui latt seada kõrgemale ja pürgida Eesti Vabariigi kõrgeimate autasudeni, peab kuuluma Rahvaliitu ja olema lisaks selle erakonna presidendi väga hea sõber nagu Leningradi kompartei kooli kasvandikust vabadusvõitleja Tarmo Mänd või teine tuntud vabadusvõitleja, endine komsomolijuht Arno Allmann.
Erakondlik diktaat ja käteväänamine ähvardab kodanikku pea kõigis eluvaldkondades, kuhu erakonnad oma sardellijämedused sõrmed ahnelt toppinud on. Kõige hullem on asi vist kohalikes omavalitsustes, kus võimule saanud erakonna päälikutel on jagada magusaid töökohti lasteaedade ja koolide etteotsa jne.
Valdades pole teadagi töökohtadega aga priisata ja nii ongi tavakodanik ning oma ala tõeline spetsialist täiesti võimetu kohaliku parteifüüreri ees, kes, erakondade astumise avaldus käes, kodanikule tungivalt silma vaatab. Võimuerakondadest on kujunenud avalikus sektoris ühed suuremad tööandjad, muidugi omadele – õigetele inimestele. Äsja võttis rahvaliitlasest põllumajandusminister Ester Tuiksoo tööle juba kolmanda poliitilise nõuniku, peab ju keegi maksumaksja rahaga ministri tulevast valimiskampaaniat Lõuna-Eestis ajama hakkama.
Mäletate ehk veel, kuidas erakondade peakorteritest rõhutati, et valimisliite pole vaja, kuna nad ei vastuta millegi eest. Kena küll. Aga mida me tegelikkuses näeme? Raha emiteerimise eest vastutama pandud keskpank ja selle endine tubli reformierakondlasest juht Andres Lipstok näeb praakrahade jama taga Saksamaa trükikoda. Rahvaliidu mees presidenditoolil, kuldkihar Arnold Rüütel, näeb Kadriorgiate ainsa süüdlasena läbupidude laamendajaid ja ainult neid. Vanaema Ingrid aga teatab ajakirjanduses, et tal pole läbupidude kohta mitte midagi kommenteerida.
Läänerannikut tabanud looduskatastroofis on keskkonnaminister Villu Reiljani veendumusel süüdi kõik teised peale tema ametkonna. Kes on kandnud erakondlikku vastutust Weroli pankrotti ajamise, riigi teraviljavaru pihtapanemise või Kohtla-Järve maffialaadse tiblabol?evismi vohamise eest? Kus te näete erakondade vastutust, kallid kaaskodanikud? Kui mõni erakondlik juhm tegelane jääbki mingi jamaga vahele ja ime küll, sunnitakse ametipostilt lahkuma, ilmub ta peagi taas mingis erakondlikus tasuvas ametis nähtavale. Jaan Toots, Kalle Klandorf, Priit Vilba ja teised taolised tegelased on selle illustratsiooniks.
Mis on selle jutu kokkuvõte? Järgmised valimised võidavad need, kes lubavad ja ka viivad läbi Eesti depolitiseerimise, et valikukriteeriumiks otsustajate leidmisel tõusevad tõesti teadmised, oskused ja kogemused, mitte juhm erakondlik kuulekus ja mütsinumbri suurune IQ-tase.