Sõja lõpust perestroikani, Vaino Väljase tulekuni, valitsesid kolm kiuslikku punast: Nikolai Karotamm (kuni 1950), Ivan (Juhan) Käbin (1950-1978) ja Karl Vaino. Kolm täiesti erinevat figuuri. Huvitaval kombel jaotatakse need mehed hinnanguliselt lahti enam-vähem järgmisel skaalal:
1) Karl Vaino – halb (kuradi venestaja!).
2) Ivan Käbin – hea (ikkagi Eesti mees ja põllumajanduse edendaja, praegugi nuuksatame rikkaid kolhoose leinates).
3) Nikolai Karotamm – ei mäleta.
Kaljo-Olev Veskimäe raamatust ilmnevad kõige muu seas kahe ENSV chiefi, Nikolai Karotamme ja Ivan Käbini vastuolud. Siit saame hea pildi, kuidas Käbinil Karotamm kukutada õnnestus.
Mis veelgi olulisem; miskipärast on Ivan Käbinit (kes end hiljem järjekindlalt Johannes Käbiniks kutsus) siiani vaid idealiseeritud.
Peeter Ernits näiteks viitab KGB kindrali Bobkovi mälestustele: “Ta oli pärit venestunud eestlaste perest, ent tahtis, et kõik peaksid teda põliseks eestlaseks.” Bobkov väitis, et Käbin ajas selgelt kahemõttelist poliitikat. “Just nimelt kahemõttelist,” rõhutab KGB juht, “kuna ühelt poolt kummardas ja puges ta Moskva ees, teiselt poolt mängis väikeste intriganide ja natsionalistidega.” Kindral ütleb, et vestlus Käbiniga meenutas pigem kindralihärra enda monoloogi, kus parteijuht Käbin aeg-ajalt üksnes midagi arusaamatut pomises, lõpetuseks rääkis aga midagi rahvaste sõprusest. “Ehkki jutt ei olnud üldsegi mitte rahvaste sõprusest, vaid sellest, kes seda lõhkus, sealjuures ka tema enda, Käbini poliitikast.”
Mitmetel kordadel on meie ajakirjanduses heroiseeritud Ivan Käbinit kui “Eesti põllumajanduse päästjat”; kümmekond aastat tagasi, veidi enne Käbini surma, kirjutab ajakirjanik Tõnu Hagelberg endisest partei?efist emot sioonidest ja kaastundest nõretava artikli “Vana mees külmas toas”. Ent kas paljukiidetud Käbin on tõesti sedavõrd positiivne figuur, nagu teda on kiputud kirjeldama?
Mitmeski mõttes jääb Kaljo-Olev Veskimäe raamatut sirvides asjast pisut teistsugune mulje; Käbinil oli kombeks põllumajanduslikke saavutusi enda arvele kirjutada. Igal juhul on Karotamme-Käbini vastuolu süvenemist väärt.
J-K Raid: Kui sa kirjutasid raamatut ENSV valitsemisest ja pikkade aegade kaupa arhiivis istusid, kust tulid suuremad üllatused?
K-O Veskimägi: Kunagi arvasin, et nemad seal Moskvas peavad Eestit millekskigi, aga seda ei olnud üldse. Ikka jäme köis tuli Moskvast, ülevalt alla. Nii et jah, planeerimine käis ametkonniti. Olid ikkagi üleliidulised, siis liidulis-vabariiklikud asjad ja lõpuks kohalikud. Aga kohalikud olid sellise tähtsusega nagu näiteks pesumajad. Kõigepealt pean ütlema seda, et see oli minu poolt täielik nurjatus välja noppida EKP Keskkomitee büroo otsustest seda, mis paljastab punast võimu, sest omateada ma vaatasin ausalt ja avameelselt, üritasin otsida asju, mis ka positiivsed olid. Seda positiivset ei olnud, omavahel öeldes. Head ei olnud. Kõige rohkem rabas venestamise tegelik, plaanitud ulatus sõjajärgsetel aastatel. Aga rabas ka üleliidulise Kommunistliku Partei Keskkomitee Eesti büroo. See oli kuratlik organ, mis ehmatas. Muuseas, Eesti rahvaarv oli 1945ndal 869 000. 1946ndaks plaaniti see migratsiooni abil tõsta 1,1 miljonini. 1950ndaks aastaks 1,33 miljonini.
J-K Raid: Kuidas meil selle põllumajanduse päästmisega ikkagi oli, millest Käbiniga seoses sosistatakse?
K-O Veskimägi: Kui 1956ndal toimus Moskvas partei XX kongress, kus paljastati Stalinit, siis siin valitses vaikus: EKP ei reageerinud toimunule mitte ühegi piuksuga, muidu hakati ikka kiiresti liigutama, hiljemalt ühe kuu pärast. Aprillis laekus Eestisse komisjon Moskvast, kelle ülesandeks oli kontrollida, mil moel ja kui adekvaatselt reageeritakse Eestis XX kongressi meeleoludele. Meil aga, nagu öeldud, ei tehtud sellest üldse välja, Käbin ajas oma stalinistlikku joont. Ja siis oli peamine argument Moskva komisjonile, kuidas meie siin ENSV-s oleme peamise tähelepanu fokusseerinud põllumajandusele, selle parandamisele. Vabandasid, et seepärast polnud aega XX kongressi otsustega tegeleda. Niimoodi rääkis näiteks ideoloogiasekretär Leonid Lentsman. Ja kui see oli niiviisi välja käidud, siis pidi hakkama tegelema. Aga mina ei saa küll kuidagi aru, et põllumajanduse tõus olnuks kuidagi Käbini teene. Ikka Edgar Tõnurist, põllumajandusminister.
J-K Raid: Siis suhteliselt kummaline see Käbini samm põllumajandussaavutusi oma nimele kirjutada.
K-O Veskimägi: Asjad olid alati teistmoodi. Näiteks Moskvast tulnud NLKP komisjon nõuab Karotammelt aruannet, mida EKP Keskkomitee ja laiemalt EKP üldse on teinud aastatel 1946 ja 1947. Karotamme käsul valmistatakse saavutustest kohe kolm varianti ja kolmas läheb käiku. Nendest aruannetest on lausa lust lugeda, kuidas iga kui viimse asja on teinud partei. Partei ehitas üles tikuvabriku. Ja kui Käbin seletas, et meie tegime põllumajanduse korda, mõtles ta täitsa tõsimeeli – partei, see on mina ja ülejäänud seltsimehed. Ja tal jäi õigust ülegi. Aga et sama partei juhtimisel põllumajandus alla käis, seda ta ei mäletanud ega tahtnudki mäletada.
J-K Raid: Tõnurist hakkas ju 1965ndal aastal ses mõttes ka veidike vastu.
K-O Veskimägi: See oli 14. september 1965, kui arutati uut põllumajandusartellide põhikirja projekti. Tõnurist oli imeväärselt julge, ta teatas, et seltsimehed, meil kolhoose pole! Ainult 10% kolhooside varast on kooperatiivne, ülejäänud riiklik. Niisiis pole ka kolhoosnikke, vaid on töölised, kellele tuleb garanteerida palk, puhkus ja haigusrahad. Ja kolhoosiesimehed pole esimehed, vaid samuti töölised. Siis läks Käbin Tõnuristi peale täitsa närvi, ütles et tegu on katsega hävitada Nõukogude Liidu kolhoosikord, vähemalt paberil. Tõnurist oli üks ainukestest, kes söandas niimoodi vastu hakata.
J-K Raid: Ütlesid, et ta oli üks ainukestest.
K-O Veskimägi: Võtaksin siin asja laiemalt. Kompartei põhikirja järgi pidi soosima kriitikat, ka enesekriitikat ja mõttevahetust. Aga kuni teatud punktini, mitte siis, kui otsus oli juba vastu võetud. Oma mõtete väljaütlemine lõpeb sellel koosolekul kõrgema astme mehe ütlemisega. Kui kõrgem aste on rääkinud, kaob muu olematusse.
J-K Raid: Vastuvaidleja oleks pannud ennast äärmiselt ohtlikku olukorda.
K-O Veskimägi: Mida kartis partei kõige rohkem? Et mingid mõttekaaslased lähenevad ja hakkavad asja isekeskis arutama. Et näiteks Veimer, Kress või keegi kolmas oleksid tulnud kokku ja otsustanud, et ütleme asja koosolekul niimoodi koos välja. Ja osalised ise kartsid seda ka. Nad ei lasknud iialgi paista, et on mõne teisega mestis, nad salgasid selle maha. Veimer salgab Karotamme maha. Kui Karotamm kukkus, ütles ta kohe, et need ja need otsused on Karotamme tehtud, mina ainult kirjutasin alla. Sest selle kohta oli üks väga sant paragrahv.
J-K Raid: Karotamm kukkus 1950, VIII pleenumil. Karotamme jalgealuse kaevas tühjaks Käbin, üleüldiselt meenutab kõik sama, mis toimus Moskvas peale Stalini surma – ainult miniatuursemas variandis. Mille poolest võinuks Karotamm Eesti jaoks olla parem kui Käbin?
K-O Veskimägi: Kui Karotamm oleks edasi olnud, usun vähemalt mina, et Eestil läinuks mitmeski kohas paremini. VIII pleenum pani päris asise paugu, võtame või Teaduste Akadeemia. Kes kõik peale Karotamme ja Hans Kruusi kukutamist akadeemikuteks said! TA-s muutus olukord normaalsemaks alles 1961, kui füüsik Karl Rebane tuli TA korrespondentliikmeks. Aga vahepealne oli tõelise masenduse aeg. Palun väga, kusagilt sigines näiteks akadeemik Hein, Volta vabriku direktor, KGB minevikuga Venemaalt pärit sell. Tema sai TA akadeemik-sekretäriks.
J-K Raid: Mida Karotamm oleks võinud üritada, mis Käbini puhul oli välistatud?
K-O Veskimägi: See on küll abstraktsioon, aga olgu. Karotamme puhul, tundub mulle, oli näha, et ta otsis lepitust kodu-Eestiga – just haritlaste kaudu. Ta näiteks andis tellimusi kunstnikele, soosis teatrit ja – isegi kirjandust. Väga silmatorkav oli Karotamme eitav suhtumine migratsiooni Venemaalt. Tema ettpanek oli lükata kolhoosikorda edasi ebamäärasesse tulevikku. Ta põhjendas Jossif Stalinile, et Eestis on väga tugevad ühistud olemas, parem neid arendada. Ma arvutasin välja, Karotamme plaani kohaselt oleksid kolhoosid tulnud alles pärast Stalini surma 50ndate lõpuks, ehk 10 aastat hiljem.
J-K Raid: Aga Moskvast lajatati rusikas laua le, et Eesti, Läti ja Leedu separatism kolhooside asjas lõppegu nüüd ja kohe?
K-O Veskimägi: Just. Ja siis oli Karotamme isemõtlemine läbi. See ongi demokraatliku tsentralismi printsiip, et kui ikka öeldakse, siis enam vastu ei ütle.
J-K Raid: Karotamme asi on ka kahe otsaga, ta püüdis, aga kui Moskvast näppu näidati, pidi nööri mööda astuma, midagi muud poleks tal üle jäänud, selle partei liige ta kord juba oli. Kui aga võtame tänase ajalootunnetuse jaoks vaat et eestimeelseks legendiks muutunud Ivan Käbini?
K-O Veskimägi: Kes ütles, et Käbin oli eestimeelne?
J-K Raid: Teda on korduvalt positiivse näitena toodud.
K-O Veskimägi: Jah, vaatasin artikleid Käbini kohta, siis need olid küll kiitvad sõnavõtud. Ja, muuseas, ühekorra sattusin ka telekast vaatama, kus Käbin seletas, kui tubli ta oli, et tänu temale oli põllumajandus kõige parem kogu N.Liidus, vähe sellest, ka Euroopas. Ainult Ameerikale jäi alla.
J-K Raid: Nii et müüdipuhumine.
K-O Veskimägi: Ei saa küll ütelda, et Käbin oleks Eesti asja eest väljas olnud. Ja kuidas Eesti asja Moskvas üldse aeti? Väga labasel viisil. Ülemuste sekretäride kaudu, nende lauale pandi Kalevi ?okolaadi, napsi, midagi ka naistele, näiteks sukapükse ja selle sekretäri kaudu läks asi edasi. Aga kas see on riigimees, kes nii asju ajab? Niimoodi võis ju saavutada ühte koma teist, aga et Eesti oleks olnud mingi üleliiduline eksperiment läänelike joontega – ma ei usu, et selle taga midagi oli. See oli pigem selleks, et venestada veel rohkem – palgad olid siin suuremad, siia hakkas priitahtlikult rahvast juurde valguma.
J-K Raid: Et Käbin Karotamme asemel sai, markeeris siis nõukogude nomenklatuuris kehtivat pidevat sõjaseisukorda – et end kaitsta, pidid kogu aeg ründama?
K-O Veskimägi: Karotamm usaldas oma seltskonda liiga palju. VIII pleenumi stenogrammis, mida olen lugenud, on üle 30 sõnavõtja ja ainult üks räägib Karotamme poolt, see on Arnold Raud, ka Venemaa eestlane. Küllaltki ebameeldiv tegelane. Kõik ülejäänud olid vastu, ometigi olid nad ise Karotamme keskkomitee.
J-K Raid: Mis Karotammest edasi sai?
K-O Veskimägi: Ta kirjutab ise: “?ja siis kutsuti mind Moskvasse tagasi”. Eks see näitagi. Käbin näris teda, et ta tuleks parteist välja visata ja kohtu alla anda. Käbin oli maias Karotamme ja pärast ka Veimeri kohta seda nõudma. Selles mehes oli viha palju, eks ta vaatas, et Karotamm oli ikkagi elus, kinni ei pandud ja nüüd läks veel Moskvasse. Seal oli tal kandidaadi- ja doktoritöö, põllumajandusökonoomika alal. Ja jäigi Moskvasse. Vahetevahel käis kodus Tõstamaal ka. Aga Käbini viha näitab see, et Karotamme ei maetud Eestisse, kuigi see oli tema soov. Nii pidi Karotamm kinnises tuhaurnis ootama matust nõukogude aja lõpuni. Ajalehes kirjutati matusest nii, et Tallinna linnakomitee korraldas matused, EKP keskkomiteed ei mainita üldsegi.
J-K Raid: Su raamat lõppeb 1956. aastaga. Kui räägime Käbist edasi, siis 60ndatel läks elu paremaks, mis lubas tal siis ka nii-öelda laiata, aga ega ta toonase rahvaga sõbraks ei saanud.
K-O Veskimägi: Üldse oli vaid kolm-neli – mitte rohkem – tipumeest, kelle eesti rahvas mingil moel omaks võttis: Tõnurist põllumajanduses, Arnold Kress kultuuri- ja sporditöö peal ministrite nõukogus, tema soosis sportlasi. Kolmas oli Arnold Green. Kui ta 1969. a laulupeo lõpukõne pidas, ei kiitnud ta parteid ja valitsust ega lugenud üles sigu ja lambaid. Ja veel haridusminister Eisel, kes liiga esile ei saanud tõusta, aga oli kooliõpetajate seas hinnatud mees, Võru õpetajate seminari lõpetanud, õppis Moskvas Tõnuristiga ühel ajal kõrgemas parteikoolis. Tänu temale oli eesti kool 11-klassiline, seda taheti teha 10-klassiliseks.
J-K Raid: Arnold Rüütel?
K-O Veskimägi: Ei oska öelda. Ei ole õudsemat asja, mida praegune Eesti kirjutab ja mis pilti näitab.
J-K Raid: Pean silmas ikkagi toonast aega, tänane on kõigile teada niigi.
K-O Veskimägi: Minu raamat lõppeb 56ndaga, Rüütli aeg oli hiljem, nii uue aja kohta ei oska öelda. Aga ega näppu poleks talle suhu pistnud.
J-K Raid: Poliitilised mängud ei muutu, ju võib siis öelda, et Käbin osutus Karotammest lihtsalt osavamaks ja jõhk ramaks. Meenutagem või Beria-Hru?t?ovi vastasseisu. Beria, kes kahe kuuga peale Stalini surma jõudis N. Liitu rohkem reformida kui Gorbat?ov tunduvalt hiljem sama ajaga, kukkus. Beria käskis lõpetada venekeelsuse vabariikides jne.
K-O Veskimägi: Minu arvates jäi Käbin stalinistiks elu lõpuni. 1956. a oktoobris toimus pleenum, ta tuli hämmastavalt puhtalt puhtalt välja. Ta ei räägi Stalini kulutuse paljastamisest, keerab kohe jutu kodanlikule natsionalismile. Et see on paha asi ja ei tohi seda lasta esile kerkida. Beria ajal kaob Käbin üldse ära, ei võta osa ühestki istungist. Alles siis, kui Beria kukkus, arreteeriti (ja maha lasti), sigines Käbin uuesti platsile. Oma eemalolekut vabandab ta haigusega, aga tema tagasitulek oli väga täpselt ajastatud. Ma olen kindel, et ta teadis, mis Moskvas toimus.
J-K Raid: Kas Käbini 50ndate ja 60ndate retoorikas on märgata vahet?
K-O Veskimägi: Jah. Niikaua, kui ta püüdis Karotamme jalgealust õõnestada, paljastas ta üksikuid kodanlikke natsionaliste teaduses ja kirjanduses, teades, et Karotamm oli neid toetanud, õõnestas sellega Karotamme toetajaskonda. Aga kui ta oli võimule saanud, niipalju oli tal tervet mõistust ja ma arvan, et seda on igal võimuletrügijal või -olijal, vaatas ta, et nüüd olen piruka juures ja üksinda ma seda ei saa ära söödud. Liiga suur tükk, pean jagama. Kirjutasin ka oma raamatus, et kui Käbinit kujutada malemängus lipuna, siis vastasmängijad ründasid lippu väga, lipp oli varmas ennast kaitsma. Aga tema ümber olevad etturid, vanker, oda, need löödi Käbini ümbert ära. Kui palju Käbini enese peale kaevati, seda ma ei tea, aga pidi ikka kaebusi olema, mis mõte on muidu neid keskmise suurusega ettureid maha lüüa. See tegi Käbini positsiooni nõrgemaks. Niisiis läks ta kaitsepositsiooni ja hakkas otsima uusi liitlasi Venemaalt. Seda on masendav vaadata, keda ta tõi põllumajandusse. Stepan Rjabin Moskvast, kes 1952 läks Venemaale tagasi. Jaanus Ivanov. Kelberg on tüüpiline Käbini favoriit. Richard Mahl oli pärast sõda ühes Venemaa kubermangus T?ekaa esimees. T?ernikov oli üks paha ametimees, käsutas KGB-d, aga teiselt poolt keskkomitee parteiosakonna tegelased olid väga KGB käpas.
J-K Raid: Käbin võeti 1978. a maha.
K-O Veskimägi: Tahaksin tulla niisuguse asja juurde nagu nomenklatuuri kõrgeim aste, need on need parteitegelased, kelle töökohad olid kahekordses alluvuses, EKP ja NLKP Keskkomiteee Poliitbüroo määrata. Neid oli kuskil 200 ametikohta ja need olid kõige kõvemad tegelased. Mul on tunne, et selle 200 ametitegelase soovidele Käbin enam ei vastanud. Ja eks ta omaette uurimisteema ole, kuidas tekkis eriti võrdsete seltsimeeste ring, see 200 ametikohta. Need olid Keskkomitee sekretärid ise, aga seal olid kõik rajoonikomiteede esimesed sekretärid ja linnakomiteede sekretärid, suuremate liiduliste tehaste direktorid. See oli tõsine rahvas, seda võisime näha siis, kui oli perestroika aeg. Kui paksu häält tegi ikka Dvigateli direktor, näiteks Rahvarinde koosolekul, tuli ja ütles: “Te pole siin mitte Rahvarinne, te olete rahvuslik rinne, “võ estonski natsonalnõi front”, ja “me peksame teid laiali”; see oli üks tõsine rahvas see liiduliste tehaste direktorid. Selleks on vaja teda, mis nipiga nad orbiidile tõusid ja mis vägi neid sellel hoidis, sest kui ta sinna orbiidile tõusis, ega ta naljalt ei kukkunud. Vähemalt sellele seltskonnale muutus Käbin vastuvõetamatuks. Võibolla arvati, et vana mees, mis temast enam ikka tahta.
* * *
KÄBIN, NARVA VANALINN JA TEATRID
Käbini käsul hävitati Narva vanalinn, mida oli algul plaan taastada. 1957 on viimast korda arutlusel küsimus, kas taastada teater Vanemuine. Klausson: Vanemuise me otsustasime taastada, aga miks tuleb tema nüüd siis uuesti ehitada? Käbin: Otsustage ise seda asja. Siis annab Käbin mõista, et tuleb ikka teha uus. 1961 algaski uue maja projekteerimine. Sama arutlus toimus ka Pärnu Endla taastamise üle. Aga et selle teatri rõdult kuulutati välja Eesti vabariik, oli otsus selge.
*
KÄBIN, SOOMLASED JA ARSTID
1957. a tuleb Eestisse arstide delegatsioon, kes soovib külastada kesk haiglat. Haiglasse laekub käsk: 1) ustele panna eestikeelsed sildid, 2) otsida üles eestiaegsed arstid ja panna nad selleks päevaks haiglasse tööle, 3) peaarsti kabinetis on Lenini teoste täielik komplekt. Palun ära korjata, sest soomlased võivad arvata, et te ravite inimesi Lenini teoste järgi. Kuna vene arstid tõstavad käsu vastu lärmi, jäävad teosed riiulisse ja soomlasi keskhaiglasse ei viida.
*
KÄBIN JA SILO
1959 tabab N.Liitu silovaimustus. Käbin kurdab, et silovastased meeleolud on meil väga suured. Inimesed on arvamusel, et silo söötmine lehmadele keerab piima tuksi. Välja antakse entusiasmi tõstev bro?üür, kus juhitakse tähelepanu, et siloga peab hästi ümber käima, siis pole tal häda midagi. Käbin pahandab, et bro?üür ainult süvendab silovastaseid meeleolusid. “Võtke kohe midagi ette, et silot koheldaks õiglaselt!”
*
KÄBIN JA KIRJANDUS
Käbinile ei meeldi, et antakse välja antiikautorite teoseid. Eriti kuri on ta Iliase trükkimise pärast, samuti ei salli ta keskaja antoloogiat. Ühekorraga avastab Käbin, et Iliase väljaandmine läks maksma 160 000 rubla ja sattub raevu. Käbin: kui palju head kirjandust oleksime selle raha eest saanud välja anda! Näiteks, miks ei taha keegi tõlkida ega välja anda lugu Igori sõjaretkest. Peale selle, ka Tuglase tiraaa? on liiga suur. Peale Remarque´i mõtiskleb Käbin: See raamat tõi küll palju kasumit, aga kas ta ka sisuliselt meile midagi andis? Kogu see kirjandus on propaganda?
*
KÄBIN JA SIBELIUS
Kui saabub aeg arutada 1965. aasta laulupeoprogrammi, nõuab koorijuhtide liit Sibeliuse Finlandia esitamist. Käbin: Seltsimehed, võtke teatavaks, et meil on ENSV aastapäev. Ja kuigi Sibeliusel olla 100-aastane sünnipäev, on meil ikkagi ENSV aastapäev. Ja kuna soomlastel on komme Finlandiat kuulates püsti tõusta, ei tule selle esitus kõne allagi!
*
STENOGRAMM LEONID LENTSMANNI SÕNAVÕTUGA 1967NDAL AASTA EKP KESKKOMITEE KOOSOLEKUL. KATKEND.
Ma võib-olla võin mõnes küsimuses korduda, kuigi ma seda teha ei taha. No tänavune aasta on juubeliaasta. Ja selles mõttes me nagu peaksime kogu oma tööd igal aastal ja oma töö tulemusi hindama just sellest, et see on juubeliaasta. Kui majandusliku töö alal, nii ka kunsti valdkonnas. Seltsimees Vader alguses rääkis, millega meie vabariik vot esimeste kuude jooksul, võib ütelda, läheneb Oktoobrirevolutsiooni juubelile. Ma ei taha rääkida meie kujutava kunsti või teiste kunstide saavutustest, nad on meile kõikidele tuntud. Kuid ma esitaksin küsimuse niimoodi. Vot praegu eile avati Eesti Kunsti Kevadnäitus. Nu, seal on üsnagu huvitavaid töid.