Järgneval poolaastal, räägivad suure naaberriigi poliitikud, võib juhtuda, et viisare?iim Euroliidu ja Venemaa vahel lihtsustub. Et Venemaa justkui avaneks Euroopale, võtaks justkui suuna läänelikele väärtustele. Oh ei – isegi kui lihtne viisa tuleb. Kõik maad on nagu maad, aga on ainult üks Venemaa, on öeldud. Tähendagu see mida iganes, aga üks on kindel: vene olemine on teistsugune kui muu olemine. Kuhu meid siis nii-öelda laskma hakatakse? Lühike kordustund.
VENE FILOSOOFIA
Vene inimeseni jõudis filosoofia vene kirjanduse kaudu. Vene tõe kujundlikkus tegi ta lähedasemaks kirjandusele ja võõramaks filosoofilisele terminoloogiale. Vene intelligents täitis kultuuriruumi peamiselt simulaakrumitega.
Vene filosoofia tekib ja eksisteerib kui kirjandusliik. Ta eelistab jutustamisviisi uurimisviisile. Meie jaoks koosneb vene diskursus mitmetest erinevatest elementidest: esiteks rahvapärimuse arhetüübid (idioomid, vanasõnad, kõnekäänud, muinasjutud, valmid), teiseks saab vene filosoofia spetsiifiliseks keeleks slavofiilide keel, kolmandaks õigeusu kultuurilis-sümbolistlik sisu ja neljandaks traditsioonilise rahvateadvuse ratsionaliseerimine.
Sümptomaatiline on, et ükski nõukogude filosoof ei tegelenud vene filosoofia uurimisega. Vene diskursuse eripära on määratud õigeusuga, mille järgi tõde ei ole sõnas, vaid on kujus. Kristust nimetatakse Jumala kujuks. Tõde võib pigem näha kui mõelda. Tõde on Jumalalt ega ole mõtlemise produkt.
MESSIANISTLIK IDEE
Vene inimtüübis põrkavad alati kokku kaks elementi – ürgne, looduslik paganlus, ääretu Venemaa stiihilisus ja Bütsantsist saadud ortodoksne asketism, püüdlemine hauataguse maailma poole.
Vene tsaari tiitel ei saa kuidagi olla tulnud Lääne caesarist nagu tavaliselt arvatakse, sest seda ei oleks kirik aktsepteerinud. Küll on teada, et tsaari tiitli võtsid kasutusele tatarlased-mongolid ja see oli vana sküüdi juhi tiitel, mida hiljem kasutasid ka Krimmi ja Kaasani khaanid.
Tiitel oli enam mõeldud välispoliitiliseks kasutamiseks, et tsaar võiks läbirääkimisel olla võrdne Krimmi ja Kaasani khaanidega. Esimeseks tsaariks krooniti 16-aastane Ivan IV, kellel ka endal olid tatari juured ja kes Glinskite suguvõsa kaudu pärines Sartakist. Just see oli põhjus, miks Ivan Julm otsustati kroonida tsaariks.
Venelane vajab impeeriumi, et mitte olla rahvusriik. Vene ideed ei ole väljaspool impeeriumi. Rahvusriik – see on majanduse ja mõistuse asi. Vene impeerium on aga Jumala asi.
VENE IDEE PARADOKSID
Venelastele on paradoksaalselt omane võime ennastunustavalt vaimustuda sotsiaalsetest ideedest ja mida utoopilisemad need on, seda enam.
Vene esimene originaalne filosoof T?aadajev sarnaneb Berdjajevi järgi prantsuse konservatiivse revolutsiooni teoreetikule de Maistre’ile. Kui T?aadajev avaldas oma filosoofilise kirja ühele poolilmadaamile, siis küsis keiser Nikolai I, et kas see autor on sakslane või hull? Kuna T?aadajev sakslane ei olnud, siis kuulutati ta hulluks.
T?aadajev avaldas mõtte, mida tuleb pidada põhiliseks vene eneseteadvuses – nimelt idee vene rahva potentsiaalsusest. See tundub minevikku vaadatuna negatiivsena, aga tulevikku vaadates positiivsena.
Slavofiilid leidsid, et Lääs kõduneb. Nad ennetasid Spengleri vahetegemist kultuuri, mis on siis ideede teenistuses, ja tsivilisatsiooni, mis on raha teenistuses, vahel.
Nii slavofiilide konservatiivne pöördumine Peetri-eelsete aegade kui läänemeelsete pöördumine Lääne poole oli vaid utoopia täiuslikkusest, mida ihaldati.
Vene revolutsioonilise ühingu “Tapor ehk Rahva Kättemaks” asutaja Net?ajev andis välja “Revolutsionääri katekismuse”, mis on ideeliselt täiesti religioosne raamat – ilma Jumalata muidugi. Seda võib võrrelda jesuiitide ordu asutaja Ignatius Loyola harjutustega.”
Net?ajevi “Katekismuses” oli midagi müstilist. Eriti huvitav on see, et mitmeti ennetab Net?ajev äärmuseni tsentraliseeritud ja despootlikku parteiorganisatsiooni tüüpi. Moraalne on revolutsionäärile kõik, mis teenib revolutsiooni – see saab ka Lenini sloganiks.
Muide, Net?ajev istus kümme aastat kohutavates tingimustes Aleksei raveliini sunnitöövanglas, kus ta veenis ümber ja muutis oma agentideks kõik vangivalvurid. Sellist 100%-list evangeelset tulemust ei olnud isegi apostel Paulusel.
ANARHISM JA NIHILISM
Berdjajev kinnitab, et anarhism on samasugune vene vaimusünnitis nagu nihilism ning narodniklus. See on vene rahva hingelise struktuuri üks poolus: “Vene rahvas on riigirahvas, sõnakuulelikult valmis olema suure maailmariigi loomise materjaliks ja samaaegselt on tal kalduvus mässule, vabadusse põgenemisele, anarhiale. Vene dionüüsiline stiihia on anarhiline. Stenka Razin ja Pugat?ov on iseloomulikud venepärased figuurid ning rahvas mäletab neid.”
Võim ise oli püha, aga langenud võim paha ja patune. Näiteks Konstantin Aksakov oli tõeline anarhist – tal oli sarnaseid seisukohti Bakuniniga, kes oli omapärane ekstreemne vene kõrgkihi revolutsionäär, fantasöör, idealist, hegeliaan. Emigrandina osales Bakunin kõigis Euroopa revolutsioonides. Aristokraadid Kropotkin, Bakunin ja krahv Tolstoi olid ülemaailmse anarhismi loojad.
25 aastat valitses vene kirikut Püha Sinodi ülemprokurör Pobedonostsev, kes oli Romanovite Venemaa vaimne juht. Berdjajev kirjutab: “Eraelus oli see suurinkvisiitori maine omandanud mees pehmeloomuline, armastas liigutavalt lapsi, kartis oma naist ega olnud ligimeste suhtes sugugi hirmuäratav.”
Pabedonostsev sarnanes Leniniga selles, et suhtus maailma nihilistlikult ega uskunud inimesse. Ta nägi pääseteed inimese vaoshoidmises raudse käe abil. Kui Pabedonostsev põlgas talle alluvat kiriklikku hierarhiat, siis Lenin põlgas revolutsioonilist eliiti ega uskunud selle inimlikku väärtusesse.
Lenin ei uskunud demokraatlikesse vabadustesse – need on vaid kodanliku ühiskonna simulaakrumid. Lenin uskus, et ühiskonna sunniviisiline organiseerimine võib luua millise inimese tahes – näiteks täiusliku sotsiaalse inimese. Selles oli Lenin ehtne vene utopist.
Venemaa ja vene rahva saatuses on hämmastav, et Venemaad valitsesid nii enne kui pärast revolutsiooni nihilistid. Ja ega tänapäeva vene poliitiline eliit neist suurt erine. “Tänase Venemaa poliitilisi juhte ei tohi mingil moel usaldada,” manitseb Aleksander Dugin.
MITTETÕELINE OLEMINE
On öeldud, et Venemaad saab iseloomustada vaid vastuolude abil. Võtmesõna tsivilisatsiooni käsitluse mõistmiseks vene filosoofias on tõeline ja mittetõeline olemine.
Eluedu eest on vaja maksta hinge ebaeduga. Augustinus ütles, et kui inimene keskendub inimlikkusele endas, siis ta elab saatanlikku elu – et olla inimene, tuleb keskenduda jumalikule. Kuid inimene võib keskenduda ka enesele kui üliinimesele ja olla nagu inimene – inimene olemata.
Kui kreeka mõtlemine rajanes Kosmosele, kui Lääs kohandus sellele maailmale, siis Venemaa toetus ajaloole. Ajaloole, mil on kristlikud juured. Kuid midagi pole igavest. Kristlus on ilmalikustunud. Ajalugu lõppenud või senisel moel kustunud. Vene kirjanik ja ajaloofilosoof Danilevski ütles, et hoidke kinni oma maast, traditsioonist ja tavadest. Ehk oli see parim soovitus Venemaale?
Tänase Venemaa traagika on, et vene idee on läinud kaduma. Nüüdisvenelane ei tea enam, mis asi see vene idee on. Külad on jäänud tühjaks. Perekonnad purunenud. Regioonid kaotanud oma tähtsuse. Sotsiaalsed kihid pinnase ja inimene väärikuse. Kaob vahe teadvuse ja alateadvuse vahel. Kõik muutub keeleks. Kaob polaarsus töö ja kapitali, vasaku ja parema vahel. Postmodernism kaotab ruumilised mõõtmed. Hinnal ei ole territooriumi.
On ajalooline paratamatus, et naftadollaritest ülikasu lõikavad maad ei investeeri oma majanduse moderniseerimisse, sest kes tahaks kümne dollari eest tööd teha, kui tuhat tuleb niisama. Aga näiteks Iraak investeerib radikaalsesse islami, kasahhid oma rahvuslikku projekti jne. Venemaa, kes võiks vähemasti oma ideesse investeerida, ei investeeri kusagile.
Euraasia ideoloog Pjotr Savitski ütles, et Venemaa läheb välja kaasaegse Euroopa kultuuri raamidest, tal on oma tee ja omad ajaloolised perspektiivid. Kui Ida vastaks naiselikule algele ja Lääs mehelikule, siis Venemaa oleks androgüünne. Berdjajevit parafraseerides võiks öelda, et kui kõik rahvad on rahvad, siis vene rahvas on idee.
Ja kui see idee kaduma läheb, siis on patiseis.