Kui Jüri Ratas linnapeaks valiti, siis oli ta 27-aastane. Konstantin Päts sai sama vanalt novaatorliku Teataja peatoimetajaks, 30-aastaselt sai temast linnavolinik. Huvitav on kaht ajastut võrrelda.
Teame 1905. aastat ajana, mil noored ei tahtnud kellelegi ruumi teha. Nad tõstsid julgelt punase lipu. Kuid punase lipu tähendus ja märk oli siis teistsugune: punalipp saadi Vene trikoloorist punase väljakäristamisest! Teisest poolest kujunes Tallinna tööliste käes sini-must-valge lipp.
Tõepoolest, 1905. aasta meeleolude põhjal kirjutati: “Noor olla on kevadet rinna sees kanda.” Kuid see kuulsusrikas aasta ei olnud ainult noorte tulemise aasta. See oli ka noorte mõnitamise aasta. “Kui alla 25-aastane osutub valituks, siis peab tal olema eestkostja, samuti nagu naisterahvastel peab olema eestkostja,” teatas 1904. aasta Gorodskoje Polo?enie ehk Linna põhimäärus.
EESTKOSTMINE
Niisugune eestkostmisnõue muutus näiliselt eriti oluliseks siis, kui 2005|. aasta Tallinna linnavalitsus oli juba kokku pandud. Ametisse said meil ju tihtipeale tõsist eestkostet vajavad linnaametnikud. 24-aastane Nõmme keskerakondlasest linnaosavanem Rainer Vakra sedastas: “Suhtluses teistega kujuneb mõttemaailm? saad oma sõpradega kokku, kasvõi jood õlut, arutad asju.” (Eesti Ekspress, 1. detsember). 17. novembri Postimehele aga käis 18-aastane keskerakondlasest linnavolinik Maria Beljatskaja välja oma programmi: “Mina tahaksin teha huvitavamaks noorte elu. Võiks olla rohkem kasulikke üritusi. Mul on mingid mõtted peas, aga ei julge veel öelda.”
Beljatskaja niisuguse väite peale aktiviseeruski kohe tüüpiline eestkostja, keskerakondlasest koolidirektor Märt Sults, kes oma varasemates väljaütlemistes on toetanud kristlikke pereväärtusi: “Miks te pahatahtlikult küsite? Mina kui koolidirektor leian, et see on pahatahtlik.” Ajalugu ja poliitika käiku analüüsides on selge, et eestkostjad ei jäta oma eestkostmist kunagi väljendamata, kui on just vaja kellegi kasuks kosta.
AJALUGU KORDUB
Paljud on väljendanud mõtet, et kui ajalugu kordub, siis teeb ta seda kas kino või koomikana. 1905. aastal eesti-vene koondbloki poolt Tallinna linnapeaks valitud samuti nooreohtu insener Erast Hiatsintov oli eestkostjaks ühele lesele ja kahele vaeslapsele. Ta hooldusalused olid rikkad inimesed, kes lihtsalt ei osanud ilma Hiatsintovi nõuanneteta käia pangas, maksta ja küsida võlgu. Linnapeana ei olnud Hiatsintov mingi “tankist”, ta tegi ka üht-teist ära, aga kandidaadina lükkasid ta ette linnavolikogus masendavas ülekaalus olevad eestlased. 5. jaanuari 1905. aasta Linnaduuma istungil vakatas igasugune baltisaksa nurin uue võõrapärase linnapea üle peaaegu kohe, kui ülikaval eesti advokaat Jaan Poska teatas, et Hiatsintov on lahke mees ja hoolitseb leskede eest. Niivõrd pähekulunud oli toonasele kodanikule maksiim, et heategevust lausa peab ühiskonda jätkuma! Nii et elagu lahked mehed.
Sada aastat tagasi veel osati riigimehelikult mõelda. Kuid mõtleme tänapäevaselt – kas valija on volitanud linnaosavanem Rainer Vakrat õlut jooma?
Kes oma teadmisi õllesõprade käest hangib, peab paratamatult toetuma kusagilt kaugelt tema elu suunavatele tarkadele vanakestele. Ja need vanakesed armastavad kuulekaid marionette, nõnda ütleb loogika. Heakene küll, verinoor linnaosavanem läheb sõprade juurde, tellib klaasi õlut, tüütab ja pinnib oma sõpru igati – aga või siis nemad, sõbrad, rohkemgi teavad!? Kujutlegem nüüd armsat pildikest, kuidas noore linnaosavanema mõttemaailm sõpradega suheldes kujuneda võib.
ARMAS PILDIKE TÄNASEST
A: “Ütle nüüd midagi, suhtleme! Suheldes teistega kujuneb mõttemaailm? Võtame kas või paar õlut, kui muidu ei saa.”
B: “Mul on mingid mõtted peas, aga ei julge veel öelda.”
A: “Kuidas ei julge öelda, aga kuidas siis minu mõttemaailm kujuneb? Tahad õlut, ma ostan sulle.” (Räme hääl kõrvalt: “Õlut? Mina kui koolidirektor ütlen, et see on pahatahtlik. Alaealisele ei tohi õlut osta.”)
B: “Jah, tõepoolest, võiks olla hoopis rohkem noortele kasulikke üritusi.”
Tulles aga nüüd tagasi 1905. aasta põhimääruse juurde, mis sätestab, kellel peavad olema head eestkostjad, tuleb meil tänapäeva ja tolle ajastu poliitilist kultuuri aina edasi võrrelda.
Nägime, et oleks parem, kui Vakral ja Beljatskajal oleksid praegu tõsiselt head poliitilised eestkostjad. Absoluutselt! Kuid Gorodskoje Polo?enie ütleb kindlalt välja: naisterahvastel peavad olema oma eestkostjad. See aga pole enam meie ajastu mõte.
NAISKÜSIMUS
Emotsionaalsemad argumendid, sügavam arusaamine õrnemate suhetega seotud küsimustest, aga ka sagedasem lausvaimustusse sattumine küsitavatest ideedest: just see iseloomustab daamide poliitilist stiili. Kadri Musta pilgus ja kõnes oli näha teatud fanaatilisust, kui ta kaamera ees seletas, et kohtuvõim ei saa linnavolikogu valimisi kahtluse alla panna, kuna konkurendid ründavad “kõige süütumat piimatoodet, kõige süütumat kohukest”. “Sellest ei saa ma aru – erakond on erakond ja piimatoode on piimatoode.” Kadri Musta sõnavõtust jäi mulje, et kohuke, “see lihtne piimatoode” on nii illikuku süütu, “süütuimast süütum” ja miks te üldse seda taga kiusate?
Eduard Laaman juhtis tähelepanu asjaolule, et naispoliitikute sõnavõttudes, eriti kui nad kaitsevad seda, mida tegelikult kaitsta ei saa, ilmneb fanatism, hävingu ja tuulekeerisena lõpuni minek. Mees on valmis keerutama, astuma sammukese tagasi, andma ka kohukesele teatud “süüd” – naine ei tee seda kunagi. Ta võitleb lõpuni nagu emalõvi, liigset häält ei tee ta ka siis, “kui tal skalpelliga rindu lõigatakse” (Jaan Anvelti piltlik väljend).
LUUREKOORDINAATOR
Olen alati mõelnud, kas praeguste tankistidest kesknoorte tegevust saab võrrelda kunagise luurekoordinaatori Eerik-Niiles Krossi tegevusega. Paralleelid on ju ilmselgelt olemas. Kross hoolitses, võib-olla samuti noorusest tingituna, selle eest, et Eesti riigi vabale pinnale saaks astuda mingi rahvusvahelise kuritegevusega seotud mustade prillidega säravalt naeratav Super-Antonio. Too Super-Antonio oleks siia jõudes asunud kohe kasu tooma oma “pesale”, nii et võib-olla oleks ta siis ka saanud endale midagi Keila-Joa suvilakompleksi taolist.
Eesti poliitikategelased tunnevad küll kriitikat ja sõprade promomist, aga mitte enesekriitikat. Info edastamine parteides on alati mäng ühte väravasse ja teisitimõtlejad visatakse parteist välja. Ei sobinud NRG, palun, astu Isamaaliidust välja! Ei sobi Keskerakond, palun, uks on seal: edaspidi saad sa olla näiteks Iseseisvusparteis, kelle programmis Eesti saatuse otsustamine “Venemaa, USA ja Eesti kolmepoolsetel läbirääkimistel” (!).
BALL. VALSS
Kaasaja võrdlemine 1905. aasta, saja aasta taguse ajaga on tegelikult kaunis mõttetu töö. Liiga palju ülbet hämamist ja rumalust on meie ajastul. Kes ajalugu uurib, peab arvestama sellega, et ajaloos oli see kõik pisut teisiti. 1905. aastal oli poliitikas nimelt härrasmehelikkust.
Võtame või pildikese olmeajaloost. Sada aastat tagasi käib Rüütelkonna ball. Noored rüütlid võtavad kõik tantsud ette: allemande, cahconne, menuett, polonees, lõbus kadrill. Paruness, ütleme, et ta nimi on Kunigunde, murrab oma tikk-kontsa. Kohe võtab tema kavaler süü enda peale: “Te poleks seda kontsa murdnud, kui mina, vääritu, siin kõrval poleks olnud.” Daamile ulatatakse käsi ja vi ia k se ta teiste tantsijate hulgast välja. Ja kui ta ehk sellest kõigest nutma puhkeb ning taskurätiku maha pillab, siis tõstab rüütel selle üles, seejuures hoidudes vaatamast, kelle nimetähed on rätinurka tikitud. Need initsiaalid võisid ju kuuluda kellelegi teisele rüütlile, kellele tuksus noore naise süda! Pole ilus neid kolmandatel isikutel vaadata.
Midagi taolist viis Rüütelkond läbi ka 1905. aasta maapäeval. Keegi ei palunud aadlikonvendil oma maid siin Eestimaal hindama hakata. See idee käidi välja ja sellele leidus ka vastuvaidlejaid, aga kiiresti oli kõigil selge, miks maid ja metsi hinnata: kõik mõõdetakse välja sellepärast, et tulevikus soovitakse hakata aadlike maad maksustama! Seni olid mõisamaad erinevalt talumaadest olnud maksuta, aadlikud kutsusid ise tondi välja. Nad tõmbasid endale ise maksud kaela. See on sama, mis juhtus ballil: kui ma olen d?entelmen, siis ma tõesti ei hakka sotsiaalselt nõrgema talupoja käest viimast võtma. Ma annan nõrgemale ja kaitsetumale igas positsioonis eelise.
Kaasajal teevad ilma natuke teistsugused tüübid. Võlgnikele tehakse kõriorelit ja makse makstakse siis, kui peab. Kui ei pea, siis “teevad” seda üksteisest eristumatud varifirmad, nõnda, et keegi ei saa aru, on siis maksud üldse makstud või ei ole.