Viimane Vabadussõja mälestusmärk kadus Tallinnast mäletatavasti 1940. aastal. Neli aastat enne seda, kui eesti poisid viimast korda meeleheitlikult vabaduse eest võitlesid. Kuuskümmend aastat hiljem püstitasid needsamad, nüüdseks vanad mehed, langenud sõpradele mälestussamba Vabadusvõitluse muuseumi Lagedil. Kaitseliidu kaplan pidas kõne. Puhus vinge tuul. Kui ma poleks ise seal olnud, arvaksin, et see on vale. Ja kui ma poleks alles eile Tõnismäe pronkssõdurist mööda sõitnud, arvaksin, et seegi on halb uni. Vaatasin vasakule, ja näe, sinimustvalge lehvib Pika Hermanni tornis. Ta lehvib siiski? Mida aga ei ole, on vabaduse monument.
KUIDAS RAHVAS JAOTUB
Uue vabariigi ajal on Tallinnas võimul olnud pea kõik erakonnad, kõige patriootlikumast kõige pragmaatilisemani. Ei midagi. Ja nüüd, mil monument näis viimaks siiski teoks saavat, ütleb hr Riik, et tänavu selleks raha ei jätku. Enamgi veel, monumendi kavandi suhteski pole veel kokkuleppele jõutud. On kirjutatud artikleid, kogutud lõputult allkirju, aga läks nagu alati. Ja mitte keegi ei taha õieti piuksatada. Või ei viitsi. Sest teatavasti jaguneb eesti rahvas laias laastus kaheks: nõukaajal ära hirmutatuiks ning wannabe’deks, kes Eesti riigist ega vabadusest midagi ei arva. Peale nende on veel Lennart Meri, Jaak Jõerüüt, Mart Laar ja mõned teised, aga nende mõttekaaslased istuvad kodus ja katkuvad juukseid.
Seepärast kutsungi siinkohal eestlasi üles korjama allkirju salajasele palvekirjale näiteks Eduard Pifile või Tiiu Õiele. Sest neil juba jätkuks raha vabaduse monumendi tarvis! Ühtlasi võlgnevad nad ju vabadusele tänu selle eest, kes nad täna on.
TAUSTAUURINGUD JA VÕIMALUSED
Enesestmõistetavalt tuleks kröösusele, kes sellise kauni patriootliku teo teeb, võimaldada ka iseennast kivisse raiuda. Neile võiks pakkuda variante, kellega meie vabadusesümboleist nad tahaksid koos igavikku minna. Ning kuna Laidonerist ja Pätsist on juba tehtud kollaborandid, siis võib kompromissina kaaluda Kalevipoega või Kuperjanovit. Tiiu Õis on lubanud mõelda ratsamonumendist koos Kuperjanoviga – nii et Julius istub ees ja Tiiu tema taga. Ja härra Piff ütles, et peab Kalevipoega täiesti väärikaks persooniks. Kuju kavand näeb ette Piffi ja Kalevipoega kõrvuti (nagu Goethe ja Schiller). Ja ehkki kurjad keeled on juba vihjanud ka vana Kalevi koostööle Baba-Jagaaga, teatas Piff resoluutselt, et taustauuringud on tehtud ja Kalevi kohta ei luba ta kellelgi paha sõna öelda.
Küsimuse peale, kas muistse vabadussõdalase ja kaasaegse ärimehe kujutamine Harjumäe nõlval vabaduse sümboleina on tema meelest eetiline, vastas härra Piff: “Vabadus on lai mõiste. Eetika laiem veel.” Proua Õis aga tähendas: “Minu meelest on Julius igati sümpaatne noormees, ma küll ei tea, mis munder tal seljas oli, aga minu teada hukkus ta igatahes Eesti vabaduse eest. Minu ex-abikaasale oleks see ka õpetuseks. Ja üldse, ise te seda ju tahtsite. Minu poolest võiks see olla ka Alfons Rebane.”
OLUKORD VIIMASEL AJAL
Kuuldavasti protesteeris Isamaaliit juba vabaduse mõiste lörtsimise pärast ja saatis sellesisulise teate kõigile erakondadele. Ainsana vastas Savisaar, lubades, et küll varsti rändab seegi monument Lagedi metsa. Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakond aga tunnustas kavandit Tiiu Õie ja Julius Kuperjanoviga, nentides, et nii näitaks Eesti maailmale, et võrdõiguslikkuse kvootidest peetakse meil kinni ka vabaduse monumenti püstitades. Isamaaliit kaebas mõlemad kohtusse. Küsimuse peale, kuidas tema sellesse suhtub, ütles Eduard Piff, et tema astus ju Isamaaliidust välja. Ning et igaühel on ometi õigus oma isamaal rikastuda. Ja siis ütles ta veel, et räägitakse palju asju ja tema neid asju ei kommenteeri.
Nüüd on Isamaaliit asunud pidama igakolmapäevaseid pikette Harju mäel. Vaatlejate sõnul näitavad märgid, et Savisaar-juugend koondab ridu. Äsja nähti Harju mäe pargis valehabemega Juhan Partsi. Ansip kutsus rahvast Harju mäge kaitsma, viidates populistlikult ajaloo võltsimisele. Seni pole kedagi tulnud.
Kes teab – ehk saabki tollest sambast viimaks vabaduse mälestussammas?