Viimasel ajal on eestlastel tulnud palju hääletada. Küll on hääletatud selle üle, kes on kõige kepsakam tantsupaar või kes on tulevane superstaar. Valisime läbi aegade kauneima eesti laulu ning käesoleva aasta eurovisiooni võiduloo, milleks osutus kõigile üllatuseks Norra t?astu?ka. Hääletame, kas Kuusmaa mängis korvpalli paremini kui Tammiste või vastupidi. Millegipärast vajas peamurdmist küsimus, kas Kultuurikatel või hoopis Linnateater, kuigi oli ette teada, et mitte kumbki. Valisime europarlamenti nii parte kui ka inimesi. Tõelise hääletamise jackpot’i võitis võõrleegionär Roberto, kes sai igal nädalal avalikult otsustada, milline kaunitest eesti soost daamidest talle kõige vähem meeldib. Ja tõsine integratsioonikatsumus seisab veel ees, sest eestlased ja venelased peavad sügisel ühise rindena hääletama Edgar Savisaare Tallinna linnapeaks.
Hääletada on saanud kirja ja smsi teel, kohaliku koolimaja räämas aulas ning läbipaistvas rohelises telgis asuvas internetis. Hääletada on saanud tasuta ja on tulnud selle eest maksta. Tõelised virtuoosid on suutnud oma hääle ka maha müüa. Ühesõnaga, turg on asja kenasti paika pannud.
On olnud kahte tüüpi valimisi – ühel juhul on võimalik anda oma hääl millegi või kellegi poolt ning teisel juhul on tulnud kedagi välja hääletada. Kui järele mõelda, siis on suuremal osal juhtudest parema tulemuse andnud viimane variant. Võtame või tantsusaate näite. Ma arvan, et kogu Eesti on rahul sellega, et kulturisti meheliku jõu ja professionaalse naiseliku ilu kooslus võitis. Aga kujutame ette olukorda, kus inimesed oleks pidanud hääletama parima tantsupaari sellisel moel, et andma oma hääle mõne tuntud, kuid varjatud andega tantsutalendi poolt. Kes meist tahaks näha Arnold Rüütli ja Liis Lassi kohmakaid ühiseid tangosamme! Hirmus selle peale mõeldagi! Seega, loomsed katsed on näidanud, et väljahääletamine annab lõpuks mõistlikuma lahenduse. Inimeste vastuhääl on ratsionaalsem ja kergemini põhjendatav kui poolthääl.
Kas me ei võiks seda sama ennast heast küljest tõestanud meetodit kasutada ka riigivalitsemisorganeid paika seades? Oleks ju kena, kui riigikogu koosseis rivistuks kord aastas kenasti üles ja rahvas saaks veerandi kõigist riigikogu liikmetest välja hääletada ning sama arvu uusi liikmeid asemele saata. Selline süsteem säästaks meie riiki iga nelja aasta tagant toimuvast totaalsest valimiskampaania aegsest ajuloputusest, sest poliitik peaks pingutama kogu aeg, mitte ainult iga nelja aasta tagant. See säästaks meid ka parlamendiliikmetest, kelle nime me kuuleme ainult siis, kui nad on majoneesipurgi varastamisega vahele jäänud. Ja ka nendest rahvateenritest, kelle nime me ei kuule üldse. Parlamendis oleku teeniks poliitik ära mitte selle eest, et ta kord nelja aasta tagant on fotogeeniline, vaid selle eest, et tal tantsusammud sassi ei lähe ja ta oskab oma partnerite vastu olla kena ning viisakas. Lisaks sellele muidugi, et ta oma tööga hakkama saab ja oskab selle tulemusi rahvale selgitada.
Juba võib ette kujutada, kuidas riigiõiguse korüfeed selle ettepaneku peale vaikselt pihku kihistavad ja väidavad, et see süsteem on igasuguste demokraatia põhimõtetega vastuolus ning kõigutab meie ühiskonna välja kujunenud alustalasid. Vabandage, kuid need alustalad kõiguvad niigi, pigem peakski otsima võimalusi, kuidas 21. sajandil oleks võimalik luua süsteeme, mis oma ajale paremini vastavad. Demokraatia põhimõte ei ole kahesaja ruutmeetri suurune valimisplakat, demokraatia põhimõte on kodanike kaasatus ühiskondlike küsimuste lahendamisel.
Muuseas, eelpool väljapakutud reegel kehtib kultuuris edukalt juba pikka aega. Inimene saab anda oma kultuurisündmuse poolthääle, lugedes lehte või raamatut, minnes teatrisse, kinno, kontserdile või näitusele. Ja kui pakutav osutub intellektuaalselt sama huvitavaks kui igakolmapäevane valimisstuudio, saab inimene vastu hääletada jalgadega – tõusta püsti ja minema kõndida, raamatu või ajalehe nurka visata. Seepärast ongi enamik kultuurisündmusi oluliselt põnevamad ja meeltele rohkem erutust pakkuvad kui riigikogu infotund, seepärast ongi head kultuuri rohkem kui head poliitikat. Ning heast kultuurist, armas lugeja, sinu käes olev leht põhiliselt räägibki. Täname sind igal juhul Kultuuri KesKus’ile antud hääle eest.