Kuld
Arnold Meri võttis kindla loobumisvõidu
Inimsusevastastes kuritöödes kahtlustatud küüditaja Arnold Meri seljatas reeglikohaste võtetega Eesti riigi. Poiss tuli kohtust puhtalt välja, tõsi küll, jalad ees. Igal juhul vaaruva veterani kohta hästi tehtud, Tuiksool ja Reiljanil on Merilt palju õppida. Vene isevalitseja andis eesti sportlasele medali ja pani ühele külatänavale tema nime.
Ühte ma ütlen, inimese nime panemine tänavale on nõme, aga tee sa Medvedevile selgeks. Inimese nimi tuleks panna ikka inimesele – öelge üks mõistlik põhjus, miks tsaar ei võiks Garri Kasparovile anda Arnold Meri nime. Kasparov on siiski maailmakuulus sportlane, mitte mingi auuli ja arõki vaheline lehmarada, teiseks on Kasparov samuti veteran, vana ja teeneline tegija, kolmandaks sunniks Kasparovi Meriks nimetamine kangekaelset opositsiooni stalinistliku iidoli ees lömitama. Kogu idablokk naeraks, kõht kõveras.
Muide, nime muutmine ülevalt poolt on Venemaal iidne traditsioon, kord kui Pravdas trükiti ära meisterkaevur Stahaanovi vale eesnimi, siis päevaleht ei vabandanud – kaugel sellest, tõeleht ei saanud eksida, Stahaanovile anti lihtsalt uus pass vale nimega. Ja hiljem, kui meisterkaevur õppis ümber meisterjoodikuks, ähvardati talle anda pass Liidia Koidula nimega. Kaevur võttis kohe vaiksemaks. Kindlasti aitab Meri nimi Kasparovil rahuneda.
* * *
Hõbe
Inno ja Irja sisenesid profiliigasse
Inno ja Irja on kaua ja ohtralt kirjutanud, väga paljudele meeldib, plogi ma mõtlen. Kes ei teadnud, sellele olgu selgeks õpetatud, et Irja on ka täitsa asjalik luuletaja, tema kogus “Kaamlite markiis” on õige säravaid hetki, kirjanikutütardele teeb pika puuga ära. Paraku on kirjanikepaar sajandeid kannatanud majandussurutise all, Jänes ja Padar miskipärast näljutavad kirjanikke. Ma toetan peatoimetaja põhiseaduse paranduse ettepanekut: tuleb maha tõmmata see koht, kus kultuur on veeretatud vaese maksumaksja õlule – ei jõua meie kehvikust maksumaksja kultuuri kinni maksta. Seaduse jõuga tuleb kohustada kultuuri üleval pidama neid, kellel on raha – see tähendab rikkaid. Sundmetseenlus on lahendus. Savisaarel on küll head tahet, aga tulemus on ikka nutune: 200 000 kahele kirjanikule ühe raamatu eest, pool sellest läheb niikuinii trükikojale, kujundajale ja toimetajatele.
Üks kord on Eesti riigis raamatu eest ka täisraha makstud, mäletatavasti sai tundmatute autorite kokaraamat põllumajandusministrilt kolm milli, aga et see oli juhm minister, siis ta ei saanud aru, mida ta teeb ega osanud seda uuesti teha. Sinna see jäi. Igal juhul on Inno ja Irja sooritanud hiilgava läbimurde profiliigasse. Tõsi küll, raamat tuleb kirjutada nürimeelsetel teemadel, olid vist inimõigused ja keegi Panoff. Aga Inno ja Irja oskavad jutu alati brutaalse seksi peale keerata, nii et Panoffi hakatakse panema igasse auku ja laiadele massidele sellised asjad meeldivad. Oi kuidas meeldivad.
* * *
Pronks
Mingi suvaline eurosaadik
Mis asi on eurosaadik ja mis tast kasu on? Spordiarst Savi näitel on eurosaadik ohutu vanake, kes istub vaikselt välismaal. Kedagi ei sega. Samas on meil ka aktiivseid saadikuid nagu Kelam – Kelam müdistab päris usinalt. Küll nägi Kelam vaeva, et kommunistide kuriteod europarlamendis hukka mõistetaks – sittagi. Parlament kiitis kommunistide kuriteod hoopis heaks, oli seda veel vaja. Savi on ikka mõnusam eurosaadik, väga vähe räägib, aga kui räägib, siis malaariast, see paha haigus õnneks Eestit kuidagi ei puuduta.
Eesti saadikuid on vähe ja nad kõik jahuvad sellest, et töö käib kuluaarides. Kes arvas, et euroliit on midagi demokraatlikku, peab oma lolli ilmavaadet revideerima, see on mingi intriigide pesa, kus valija tahe realiseerub ainult läbi hämarate inimsuhete. Saatke sinna naisolendeid ja pepupoisse, eurooplaste maitse selgub internatsionaalses paaritumissaates “Unelmate printsess”. Seega pole eksimine võimalik. Europarlament pole eurovisioon, kus laval klaverit põrutatakse, on vaja erutavaid lahendusi.
Fakt on see, et vana kooli eurobeibedel hakkab pensioniiga kätte jõudma. Tuleb saata atraktiivseid saadikuid – väikeriiki võiks esindada grupp haledaid kääbuseid – kehakuju ütleb rohkem kui tuhat kõnet. Ka on kääbusel hõlpsam läbi õhuakende ja ventilatsioonitorude kuluaaridesse pugeda. Eesti IT-riigi ja innovaatka sõnumit kannaks kõige paremini robot, pole vaja täiuslikku mudelit, piisab, kui istub saalis omal kohal ja plaksutab plekikolinal. Individuaalsetele lähenemiskatsetele vastab robot: “Olen maailma esimene robotist homoõiguslane, mida te soovite, isand? Mind valmistanud eesti rahvas on teie teenistuses. Kas sulas või ülekandega? Pole tänu väärt, see naeruväärne summa kindlasti ei hüvita teie pingutusi kommunismi kuritegude heakskiitmisel, aga meil on mõningane majanduskriis. Palun lööge mind selle eest jalaga, tugevamini, olen korralikult polsterdatud. Tänan, isand!”