“Elud” – fragmendid prostituutide eludest, aga ka Jekaterina Novosjolova elust, Elina Pähklimäe elust, Andres Keili elust. Kõik nad (kokku ühes näitlejatega nii umbes-täpselt 20 inimest) elavad lähiümbruses, mõni paarisaja kilomeetri kaugusel, mõni ehk paarisaja meetri. St ausad lood nii lähedalt, et piinlik hakkab.
Kui üldiselt panevad respektaablid ühiskonnaliikmed kohati lavastuses käsitletavate teemade ees silmad kinni ja avavad need ehk vaid hetkeks, kus näiteks neile samadele litsidele teenuse eest paarsada krooni maksta (või paar tuhat või hoopis pudel viina), siis nüüd maksab publikum raha ja saab selle eest 17 prostituuti ja häbenema ei pea. Soovi korral muidugi võib. Näiteks võiks häbeneda anonüümseks jääv vaataja, keda siinkirjutaja valikuline kõrvakuulmine tabas märkuselt, et huvitavad lood ju küll, aga kui kraad mahedamaks keerata, oleks ehk vähe usutavam. Need on reaalsed lood reaalsetest inimestest, idioot.
Enne, kui publik saali lubatakse, peab igaüks allkirjastama lepingu, millega sätestatakse, et vaataja ei tohi etenduses kuuldud näitlejate eraelulisi detaile üldsusega jagada. Selle lepingu kohta on üksjagu mölisemist olnud. Mõni arvab, et lihtsalt odav reklaamitrikk (näiteks Postimehe lugeja, kes esineb nime :)) all, arvab, et “No see “dokument kaasa ja allkiri konfidentsiaalsuslepingule” on ise üks paras prostitutsioon, reklaamivõte uksele trügimise tekitamiseks.”) Mina ei tea mitte öelda, kui litsakas tegevus võiks olla lepingu allkirjastamine teatris, aga seda oskan küll arvata, et Jekaterinal ja Elinal ei saa olla laval ülearu lihtne ja see, et nende lugude üle arutleks näiteks Õhtulehe esikülg, ei kuulu kindlasti intentsioonide hulka.
Mida siis peaksid näitlejad ja lavastaja tegema, kui nad tahavad rääkida ausat lugu? Rääkimata jätma? Andma selle inimeste hambusse, keda seob tsiviliseeritud maailmaga vaid asjaolu, et nad oskavad lugeda ja teatavate reservatsioonidega ka kirjutada? Need lood töötavad kõige paremini vahetult ja otse. Oma silmaga nägin, kuidas töötavad. Paar naist pühkis salaja pisaraid ja noormees teises reas kukkus tooliga pikali. Tõsijutt.
Siinkohal tooksin illustreeriva näitena ja ühtlasi lihtsalt puhtast rõõmust kultuurihuviliste inimeste üle ära veel ühe kommentaari, mis on kellegi Armase (kindlasti tore ja arukas inimene) poolt lisatud “Elude” arvustuse juurde Postimehes (19.02.2009|) – “Ärge jamage, mina küll ei maksa sex-i eest, käin kuus 4 kuni 6 abielu naise juures ja nad hoolitsevad minu eest ja isegi annavad 2-e kordse bensu raha mulle, ütlevad, et oma mees ei tee nii hästi. Kriisi ajal parim lahendus. Tehke järgi.”
Kahjuks on Tartus mängupaigaks olevas Genialistide Klubis hetkel käimas igavene jama, kus bürokraatialembeste ametnike abiga ei tea keegi päris täpselt, kas ja kui, siis kunas ja kuidas jälle mängida saab (kui “jama” oleks objekt, võiks see Genklubi juures olla kasutusel igiliikurina). Sellest on jällegi igavesti kahju, kuivõrd “Elud” on midagi, mis väärib, et inimestele antaks vähemalt võimalus olla originaalne ja asi enne üle vaadata, kui mölisema hakata. Võib-olla on pärast seda hoopis põhjust rohkem ringi ja/või endasse vaadata.