Pronks
Edgar Savisaar – andis lindid käest
Edgar Savisaare lindimaraton ei taha kuidagi lõppeda. Kuigi see kurnav distants algas juba eelmisel sajandil, on Edgar leidnud endas uut jõudu, et minna järjekordsele kiiruskatsele. Paraku ei ole kiirendus vanameistril enam see. Kapo edestab Talina raadi mitte sekundisajandike, vaid päevadega.
Enne mõtle, siis sprindi ei ole sportlasele kohane filosoofia. Paraku on Edgari fonoteek nii mahukas, et pärast kapo visiiti linnavalitsusse tuleb teha mitu päeva inventuuri, et jõuda selgusele, millised lindid ja salvestusseadmed siis ikkagi kaasa viidi, kelle omad need olid ja kes nad tuuri pani.
Edgari aeglane reaktsioon räägib ainult ühest – motivatsioon on kadunud. Lindid ei ole talle enam kallid ja sellest on väga kahju. Edgar on vana kooli mees, tema tuli linditurule veel siis, kui iga uus lint oli sündmus. Kui värske Nazarethi salvestus Lasnamäele jõudis, oli kogu komsomoliaktiiv sellel marsapeatuses vastas. Olid ilusad ajad.
Edgar pole Ansip, kelle esimene muusikaelamus on Stokmanist ostetud Meie Mehe kogumik. Edgar on iga AC/DC plaadi pärast pidanud verd valama. Isegi poola piraatkassetid ei ole tulnud talle kergelt, neid on jahitud pimeduses, vihmas ja lumetormis, Balti jaamas ja Balti jaama tunnelites. Ja nüüd viivad mingid poisikesed kõik karistamatult minema, kusjuures nad ei taha kuulata, vaid keerata. Ma tunnen, et Edgar on mind ja kõiki teisi vanu melomaane reetnud.
* * *
Hõbe
Rein Kilk jäi Lõuna-Eesti meistriks
Lõunaosariike ühes nende kaarsillaseksi ja rahvuskultuuri vägistavate Jänestega oleks päris kena eemalt vaadata ja õlgu kehitada, aga liiga lähedal on see metsik maanurk nii põhja- kui ka läänerannikule. Õnneks ei kujuta Tartu sportlaste abitud katsed korrumpeeruda Talina ega Pärnu klubidele vähimatki ohtu.
Üksiküritaja härra Kilk on pannud aluse uuele, kiikinguga võrreldavale spordialale, füüriviskamisele. Prokuratuuri hämarustest on spordikülgedele paisatud reportaa? Kilgi füüriviskamise katsest. Üritus teadagi ebaõnnestus. Mõte oli hea: Kilk tahtis osaleda üleriigilisel maadevahetuse spartakiaadil, ent paraku ei kvalifitseerunud.
Jama tuli sellest, et Kilk ei viitsinud ennast staadionile vedada. Sportlane peab ennast liigutama, mitte staadionile helistama. Baruto ei helista Jaapanisse kui Kyushu-basho käib, vaid veab ennast isiklikult kohale. Olgugi et turism on mõttetu ala, see kuulub teiste mõttetute alade juurde.
Korrumpeerumine on väga lihtne, see on teatejooks ilma jooksuta, lihtsalt tuleb teateraharull ametnikule üle anda ja kõik. Kilgil ei olnud raha ette näidata ja ta ei lubanud ka selgesõnaliselt maksta, veel hullem – ta pudrutas telefoni midagi füüri välja viskamisest. Ametnik ei saanud mõhkugi aru, arvas, et armastus on läbi ja tartlane viskab füürer Ruti välja. Pärast seda, kui Kilk küsis, kas teil seal keegi teenust ka osutab, hakkas ametnikul imelik ja ta viskas toru hargile.
* * *
Kuld
Nimetu kommentaatori viimane võistlus
Nimetu netikommentaator, meie kõigi absoluutne lemmik, sai just äsja kohtus kollase kaardi, punase kaardi ja eluaegse võistluskeelu. Bürokraatia joonde ajamine võtab veidi aega, aga põhimõtteliselt on selle vennikese võistlused nüüd võisteldud. Iisraeli klubidega ei tohi juba ammu enam mõõtu võtta ja ka Sirbi staadionist kihutati ta häbiga välja.
Nüüd on siis lõpp. Delfi ja päevalehed veel soojendavad teda rinnal, aga mitte kaua. Ahnete idiootide hagide ees peavad ka nemad taanduma. Kahju on majanduslik: nimetu netikommentaator on ju olnud meediamogulite ennastsalgav ori, ilma tasu ja tunnustust nõudmata on ta kirjutanud miljoneid ja miljoneid kommentaare.
Tõsi, kommentaaride üldmass on olnud nõme, aga ka lood, mida ta kommenteeris, polnud just geeniuste kirjutatud. Netikommentaatorid lõid sõnavabaduse ja demokraatia illusiooni ning panid meid uskuma, et lolli ila ajamine ei ole väljavalitute privileeg, vaid üks esmastest inimõigustest.
Ta ei treeninud kunagi, aga ta võistles kakskümmend neli tundi päevas. Ta ei saanud ühtki medalit ega aukirja, aga keegi ei suutnud teda ausas võistluses võita. Pärast pronksiööd algas netikommentaatorite kuldajastu. Netikommentaaridesse hakati investeerima väliskapitali – tõsi, seda ei olnud palju, aga väike raha sai saatuslikuks. Peipsi poole vaadates on selge, miks netikommentaator ei sure, naelikud jalas, vaid naelad küünte all. Paras.