Kuld
Edgar Savisaar
Kultuuri sportlikuks muutmise eest
Talina linnapea E. Savisaar on üks neist isikutest, kes arvavad, et kuigi kultuur pole osa saanud majanduskasvust, peab ta nautima kõiki majanduslanguse mugavusi. Taoline lähenemine on labane ja kriminaalne, ent reformierakondlikust lollusest eristab Savisaart alati sumomaadlejate kaitsepühaku eriomane loogika.
*
Savisaar on välja töötanud õige meelelahutusliku kultuuri hukkamise meetodi, mis põhineb grupiviisilisel vägistamisel. Kõige levinum meelelahutus on sport, seda me teame ja sellega Savisaar arvestab. Milleks kultuur hea on, seda me ei tea ja sellega arvestab Savisaar veelgi enam.
Kultuuri lihtviisiliselt surnuks näljutada nagu seda teevad turufundamentalistid Laine Jänese karvaste kätega, selleni Savisaar ei lange. See oleks raiskamine. Savisaar naudib avalikke hukkamisi, pööbli tähelepanu ja korruptantidele omast kõigi teiste asjasse mässimist, et pärast öelda: aga me kõik tahtsime Kultuurikatla kinni panna.
*
Savisaar rakendab kultuuri avalikuks hukkamiseks meetodit “kaotaja langeb välja”, mida spordiringkondades tuntakse play-off’i nime all. Avalik hukkamine on lahe, seda naudivad ka need, kes pole kunagi käinud Linnateatris ega Kultuurikatlas, nagu näiteks allakirjutanu. Tore on vastata Savisaare küsitlusele ja oma kätega üks teater kinni panna.
Hoogne, hasartne ja kaasakiskuv tegevus on see kultuuri väljahääletamine. Kui seekord ei võida sinu lemmik, siis võid järgmine kord valida Linnar Priimäe ja Andres Oopeli vahel. Kaotaja langeb välja, võitja läheb edasi järgmisse ringi. Ja nii jääb lõpuks järgi Tauno Kangro, Tallina Kultuuri ja Spordi Spartakjaadi t?empion. Õnnitleme!
* * *
Hõbe
Rein Lang
Kollektiivse psühhoosiravi juurutamise eest
Kollektiivne karistamine on spordis kombeks, kui mõne vormelimeekonna rott nuhib teise meeskonna tehnikute järel, saab karistada kogu meeskond. Punktid võetakse kõigilt ära. Ka jalgpallis rakendatakse kollektiivset hukkamist. Sageli juhtub nii, et kaitsemängija niidab ründaja trahvikastis maha.
Kuidas me mannetut kaitsjat karistame? Kas väravavaht annab kaitsjale jalahoobi intiimsesse piirkonda? Ei. Kaitsja võib saada sümboolse kaardi, aga sisulise karistuse peab kandma kogu meeskond. Penalti lüüakse meeskonna väravasse, mitte kaitsja köögi- või Ferrari aknasse.
Taolist kollektiivse karistamise meetodit kavatseb Lang kasutada ka kohtu poole pöörduvate isikute asjus. Langi oivaline mõttekäik räägib sellest, et halduskohtuid reostab oma hüsteeriliste ja alusetute kaebustega grupp idioote, pahatahtlikke värdjaid, kes selgest õelusest teisi inimesi kohtu abil nöögivad.
Lang pakub välja kollektiivse karistamise idee tõsta kõigil tsiviilasjaga kohtusse pöördujatel riigilõiv kuuekordseks. Miks peavad kuuekordset lõivu maksma normaalsed inimesed, kes lähevad kohtusse õigust, mitte kättemaksu rõõme nautima, sellest Lang ei räägi.
Lähiajaloost meenub kulakute kui klassi likvideerimise kampaania, mille käigus likvideeriti kõik, mis liikus või häält tegi. Lang loob pretsedendi, kus üksikute vaimselt ebastabiilsete või lausa poolhullude pärast trahvitakse kogu Eesti elanikkonda. Seda mõtet annab edasi arendada.
Miks mitte poevaraste sigaduste pärast toppida kongi kõik, kes Viru keskuses ringi lippavad. Loogika on sama: ühed sigatsevad kohtus, aga kõik kannatavad. Mõned varastavad ja vägistavad, aga karistatakse kõiki. Kui Langi idee läbi läheb, võib iga mõrva eest karistada kõiki, nii sind kui ka mind. Sinustki võib saada sarimõrvar.
* * *
Pronks
Nimetu jalgpallur, loomemajandusele üleminemise eest
Elu on ikka kohutavalt ebaõiglane, kõikvõimalikke kunstnikke ja kirjanikke üritatakse poolvägisi loomemajanduse sohu meelitada. Tehku millist sitta tahavad, peaasi, et nad oma junnide müügist ära elaksid ja riigilt stippi ei manguks. Loomemajandusest pole aga asja saanud, kunstnikud pigem nälgivad, aga majandama ei hakka.
Seevastu sportlased, kes on meile eeskujuks hiiglaslike sponsorrahade sirgeks löömise poolest ja kelle näppudele keegi pahasti ei vaata, kui nad kultuuriministeeriumi taskus ennast nagu kodus tunnevad, on näidanud üles ootamatut initsiatiivi iseseisva äramajandamise küsimustes.
Mõned nimetud jalgpallurid otsustasid treenida ja võistelda sel kombel, et õnnelikud oleksid korraga nii vaatajad, turufundamentalistid, kihlveokontorid ja terve mõistuse usulised. Peaaegu sümboolse papi eest, nii sada tuhhi mängu kohta (see kopikas jaguneb omakorda veel mitme sportlase vahel), otsustasid nad mängu sekkuda.
Harva sekkuvad meie jalgpallurid mängu, väga oleks vaja mängu sekkuda. Tõsi, kihlveokontorid maksavad vähe, aga alguse asi. Riik saaks käivet oluliselt muuta, tehes kohustuslikuks mõne kihlveosamba. Kihlveosambad oleks palju paremad kui pensionisambad.
Esiteks saaks raha kohe kätte – ma ei usu, et kihlveokontorid oleksid nii alatud, et nad üldse kellelegi raha ei annaks, nad ei ole ju ometi elukutselised pankurid, vaid amatöörid. Meil on alust arvata, et pensionisammastest ei saa keegi mitte kunagi mitte midagi. Millegipärast aga hakkasid jalgpalliametnikud initsiatiivi üles näidanud pallimängijaid kittima ja andsid mitmele neist võistluskeelu. Mille eest?
Raha on püha, kuidas seda teenitakse, pole oluline. Kas Pohlak tõesti ei suuda mõista loomemajanduse dogma ilmeksimatust? Nagu me kõik teame, tuleb kultuurkapitali raha kasiinodest, alko- ja tubakaaktsiisist. Miks sportlaste suitsuraha ei võiks tulla hasartmängudest? Mina olen jalgpallurite poolt, mängu tuleb sekkuda ja seda tuleb teha loovalt.