Männikultuur Peterburi maantee ääres
Männikultuurid on rajatud 1970. aastate alguses Tallinna Rohelise Vööndi metsamajandi poolt ajal, kui käis Tallinna linna lähiümbruse rohelisemaks muutmine. Sel ajal rajati palju kultuure endistele rohumaadele, kuna Tallinna tööstuse saastamine järjest suurenes. Need kultuurid olid ka tuuletõkkeks Tallinna-Leningradi maanteele.
Omapärast rohelist oaasi rohumaade keskel on märganud ka kinnisvaraarendajad, kes on rajanud männikultuuri väikse elamurajooni. Elamurajooni kõrval idas asub paekivist alajaam.
Rohelise vööndi laiendamiseks rajatud kultuure leiab ka 7,5 km Tallinna poole, Loo aleviku juures Peterburi mnt ääres. Seal on looaladele tekitatud vaod, millele on istutatud erinevaid puuliike. Selliste kultuuride rajamise juures on räägitud ka Nõukogude ajal eksperimenteeritud küsitava väärtusega abinõudest nagu pae õhkimine, aukude töötlemine hapetega ning hilisem mullaga täitmine ja kultiveerimin
* * *
Tammiku puupapivabrik
Tammiku külla Jägala jõe äärde (mitte kaugel Piibe maantee viaduktist) ehitati 1909. aastal vee jõul töötav puupapivabrik, mis kuulus Põhja Paberi- ja Tselluloosivabrikule. Kanalist voolava vee jõul käitati mehhanisme ja toodeti elektrivoolu. Töölised elasid vabriku kõrval asuvates barakkides ja majades.
Vabrik tootis pappi kuni 1971. aastani, kuid voolu toodeti 1970. aastate keskpaigani. Sellel ajal anti vabriku hoone Tallinna RV metsamajandi käsutusse, kes rajas siia remonditöökoja.
1990. aastate keskel hakati siin taas elektrit tootma ja toodetakse tänini.
Tammiku puupapivabrikust umbes 4 km allavoolu asub Jägala puupapivabrik, mis ehitati 1917. aastal ja tegutses 1941. aastani. Vabrikust kagusse jäävad kunagised tööliste barakkelamud.
Kui vabrik oli tegevuses, siis käis materjalide vedu Jägala puupapivabriku ja Raasiku raudteejaama vahet mööda kitsarööpmelist raudteed.
Praegu taastatakse vabriku hoonet ja kanaleid, et neis hakata tootma elektrivoolu.
Vabriku tööliste barakkelamute kõrval asub Jägala juga, kus juba 13. sajandil (1240. a) tegutses vesiveski (asupaik on nihkunud joast ülesvoolu). Tegu on vanima kirjaliku teatega vesiveskist Eestis.
* * *
Viimsi
Buxhoevedeni loss Lubja külas
Alexander von Buxhoeveden oli Lubja mõisa omanik alates 1818. aastast. Siis rajati Lubja külla klindiastangule (51,4 m ümp) Läänemaal asuva Koluvere lossi väiksem koopia.
1913. aastast pärit postkaardilt on näha veel lossivaremed: püsti on pool torni ja mõned seinamüürid.
Rahvas räägib, et antud ehitis oli “võltstuletorn” (tegelikult neogooti stiilis pargipaviljon).
Mitte just laitmatu reputatsiooniga mõisahärra Alexander von Buxhoeveden olla olnud seotud mereröövlitega. Linnahärrad teavitanud teda suuremate laevade tulekust, et ta laevadel silma peal hoiaks, kuni need jõuavad Aegna ja Rohuneeme salmele. Mõisahärra kasutanud aga saadud infot kurjasti ja ahvatlenud talupoegi kavala plaaniga laevu röövima, andes neile kõrgest tornist märku, millal merele minna. Röövitud kaup olevat peidetud lossist paarsada meetrit põhjas asuvasse koopasse.
Neid koopaid võib pidada ka mingil määral mõisapargi grottideks, sest põhjaranniku mõisatel oli vähe võimalusi nende tegemisel.
1939. aastal ehitati lossitorni varemetele Viimsi ülemine tuletorn (kõrgus jalamilt 13 m), koos majakavahi majaga. Mõned aastad tagasi põles majakavahimaja maha. Veel praegu on näha endise lossi paekivist keldri osad. Lossivaremetest mõnisada meetrit kirde suunas jäävad Lubja mõisa kõrtsihoone, keldrid ja Viimsi mõisa moonakate maja, mis kõik on rajatud 19. sajandil.
* * *
Suvilate(villade) asupaik Naissaare idakaldal
19. sajandi lõpul muutus Naissaar rikastele Tallinna elanikele meeldivaks väljasõidu- ja suvituspaigaks. 1897. aastal hakati rääkima jõukamate Tallinna perekondade puhkerajoonist. Peagi saadi kroonu luba mõõta välja 19 suvilakrunti suurustega 0,3-0,5 ha. 17. augustil 1898. aastal toimus Tallinna kreisi politseivalitsuse hoones enampakkumine, kus kõik krundid leidsid ka omaniku. Rendileping tehti 99 aastaks.
Krundid hoonestati väga kiiresti ja uhked villad kandsid romantilisi nimesid. Villade omanikud hakkasid soovijatele tube üürima. Kuna Naissaar oli populaarne suvituspaik, siis teenisid ka põliselanikud majutusteenust pakkudes. Pealinnaga pidas soojal ajal ühendust väiksem aurupaat, mille tarbeks rajati suvilate lähedusse kanalit meenutav erasadam. Suvitamine lõpetati 1912. aastal, kui Naissaart hakati militariseerima ja tsiviilisikuid enam saarele ei lubatud. Praeguseks ei hooma enam kruntide asupaikugi, kuna ala on metsastunud.