Pronks
Eesti mees, elusprinter
Vastsed uuringud näitavad, et eesti mees on taas kord maailmatasemel. Seekord näitame me klassi elamissprindis, see tähendab, et me sureme veel varem kui mullu. Eesti mehe eluiga ei erine enam kuigi palju ürginimese ega d?unglihõimu keskmisest. Looduslapsed nagu me oleme.
Ma julgen kinnitada, et see on tubli tulemus, mitte ainult sportlikult, vaid ka puht majanduslike mõõdikute järgi. Kui sured enne pensile minekut ära, siis ei ole sul mingit põhjust oma veeringuid pensionisammaste alla matta. Lõppkokkuvõttes on sul niikuinii ainult tühjad pihud ja ristisammas.
Vanadus pole teadagi meelakkumine, pigem viagralakkumine. Ühesõnaga, elu võib küll teaduse ja tehnika abil pikemaks venitada, aga inimväärsest eksistentsist on penskaripõli ikkagi väga kaugel. Eesti mehed on valinud lõputu õuduse asemel sportliku ja kiire lõpu. See on tark valik, raugastugu need, kel midagi muud teha ei ole, meie sureme oma parimates aastates.
Eluea lühenemise terendus tõotab meile helget tulevikku: peagi surevad eesti mehed kohe pärast ülikooli ja seega on meie pojapojad pääsenud mitte ainult pensionärihemorroididest, vaid ka tööst kui sellisest. Helge tulevik on lähedal ja naistele on see paras. Töötagu ja vananegu, õige meil asja.
Hõbe
Tiit Vähi, vene Nokia
Vähemalt kord nädalas hakkab Vähja-Tiidul halb, tema peas kukuvad üksteise võidu räuskama polk vene Delfi kommentaatoreid ning Tiit ei saa enne rahu, kui on kõik kuuldu paberile pannud ja peagi saame seda möga eesti Delfist lugeda. Kui üksikuid sahinaid ja krõbinaid mitte arvestada, siis valitseb järgmised kuus päeva Tiidu peas eetrivaikus, seitsmendal päeval algab aga kõik jälle otsast peale.
Tiit on vene jahi eripärast saanud aru Valga moodi, see tähendab, et tuleb tulistada Ansipi pihta. Harjutuses jooksev Ansip on Tiidule päris hea, eelkõige põhjusel, et ta näeb Ansipit ja tema alatuid sepitsusi igal pool, mööda lasta pole Vähil lihtsalt võimalik. Mullegi näib, et kosmilise päritoluga Ansip on kuidagi asjasse segatud.
Võimalik, et Ansip käis pioneeripõlves timurlaseks, maskeeris ennast keskealiseks skandinaavia tädiks, õppis ära svenssonite keele, lõi tahvlilapiga uimaseks kõik rootsi algklasside matemaatika õpetajad ja tagus tulevastele swed- ja sebpankuritele korrutustabeli asemel pähe mingit sitta. Nüüd ei oska Rootsi pangad rehkendada ja on omadega maoli.
Kas nii või kuidagi teisiti, kuidagi on Ansip süüdi ja sellest eest saab Tiit hõbemedali, kui selget juttu hakkab ajama, anname kulla. Ajada täiesti lolli juttu nii, et see kõlab peaaegu nagu von Kraali akadeemia, pole üldse paha tulemus. Vaesel ajal lähevad ka harrastuskoomikud asja ette.
Kuld
Laine Jänes, kultuuritimukas
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, ütleb vanasõna. Täpselt nii ongi, meie väga austatud kultuuriminister Jänes on uue suure vaikiva oleku arhitekt ja sellena turufundamentalistidele enam kui kulda väärt. Ehkki me langeme maailma ajakirjandusvabaduse tabelis üpris vähe, kukub kultuurielu ja loominguline eneseväljendus kivina sügavikku.
Kellelegi pole uudiseks, et Jänese geniaalsel juhtimisel kaotas kultuuriministeerium viiendiku oma eelarvest, raamatukogud kaotasid neljandiku raamaturaha, kunstnikud ligi poole rahast ja mis eriti mõnus – raamatutele ja kontserdipiletitele väänatakse täie rauaga käibemaks selga.
Müüdavast meelelahutusmeediast on kultuur juba ammu edukalt välja tõrjutud, nüüd on astuda veel viimane samm – kõrvaldada raamatud raamatukogudest, kunst kunstisaalidest ning inimesed teatri- ja kontserdisaalidest. Turufundamentalistide ja reformistide ennastsalgavus on imekspandav: nad on nõus isegi oma propagandalehtedele käibemaksu selga lööma, peaasi, et saaks kirjaoskust maksustada.
Kapitalismis on kunstnike lömastamine eriti mugav ja käepärane, sellega saab hakkama ka suvaline tädike. Kedagi pole vaja enam Siberisse lohistada, maha lasta või vildi sisse pakitud tellisega töödelda, lihtsalt võtad kunstnikelt raha ära ja neid polegi enam. Järgi jääb tööjõud, kes kontorinurgas pakendeid ja plakateid vorbib. Hästi tehtud, tädi Jänes.