Pronks
Edgar Savisaar
Savisaar on hakanud tegema vigu, veelgi hullem, ta on kohutavalt halvas vormis. Edgar lihtsalt ei ole mõtlemiseks ega tegutsemiseks valmis. Pensionäride isa meenutab meile olümpiamaratonil udutavat Pavel Loskutovi, kes koperdab fini?isse tubli eelviimase tulemusega. Savisaar on pärast pronksiööd liimist lahti, Gruusia okupeerimise küsimuses tehtud avaldused olid nõrgad.
*
Kindlasti keegi kusagil hakkas uskuma, et verejanulised gruusia hordid läksid Novgorodi peale – punaprofessoreid on meil õige mitu, aga normaalsed inimesed enam Edgarit tõsiselt võtta ei suuda. Eelkõige muidugi selle rumala jutu pärast, mis ta öölaulupeo asjus ajas – et polnud hoogu, et kärss oli kärnas ja maa külmunud.
Ilmselt ajas kaustad segamini ja luges ette eurovisiooni boikoteerimise kõne, huvitav, milline reformarite reetur oma mapi Savisaare öökapile unustas?
*
Igal juhul, võõrast paska puhuda ei ole sportlik. Poliitikust on väga rumal rääkida asjadest, millest kõik isegi aru saavad. Poliitik rääkigu demokraatiast, sotsiaalsest õiglusest, juriidilisest korrektsusest või sellest, et kõik, mis on põhiseaduse vastane, on tegelikult hästi lahe. Kui oled sõudja, vehi aeruga, kui oled Savisaar, määri ebaseaduslikele kolonistidele mett mokale ja tee suurvene ?ovinistidega sehvti.
Kõik saavad aru, et see on papi pärast.
*
Hakata aga selgest õelusest öölaulupidu laimama, on ikka sigadus küll. Kultuuritegelastel on niigi raske – Kreitzberg näksib kannast ja Kulka katusel käib ummelasepulm, ei lase magada.
Selle eest, Edgar, saad pronksmedali ja viisakusest võiksid sa seda oma seksuaalpartneriga jagada.
Kes see sihuke on, meie lehte ei huvita. See siin pole Kroonika ega Riigi Teataja.
* * *
Hõbe
Nimetu spordikommentaator
Seoses olümpiaga tegid eesti mehed õige mitu eesti rekordit: juhmide spordikanalite Eesti rekord (kolm telekanalit ja persetäis raadiokanaleid). Iseendast võiks ju sporti vaadata, kui treeneritele, sportlastele ja nende emadele sõna ei antaks ning kommentaatorid peaksid pool suud koomal. Milleks on vaja ähkida ja hüsteeritseda, kui mõni mees paadiga sõidab – see ei ole normaalne.
*
Ma ei saa aru, miks kommentaatoril on vaja pede kombel kiljuda, kui mõni medal on silmapiiril? See riputatakse ju kettaheitja kaela, aga kommentaatorile ei anta mitte midagi, isegi mitte aukirja. Medal medaliks, kuidagi tuleb seda tähistada ja vana kombe kohaselt tehakse seda õlle ning viinaga.
Mina küll ei tunne kedagi, kes hakkaks mikrofoni plärtsuma, kui on palgapäev või näkkab bingo lotoga.
*
Vaatame statistikat, Eesti sportlased tõid iga telekanali kohta ära 0,7 medalit. Vaatame tõsiasjadele näkku, ETV sai ühe kettaheitekulla, Kalev sõudmise hõbeda ja ETV 2 jäi ilma. Millest on kolmel telekanalil rääkida, kui Eesti sportlased on üldjuhul Loskutovid, Paide-Türi rahvajooksul tublid, aga olümpial piinlik ballast.
*
Kõik need lõputud intervjuud enne ja pärast eelviimast kohta, intekad eelviimase taadi emaga, naisega, treeneriga, treeneri ämmaga, ämmapoja vennaga. Kõik see sporditelevisioon oli nagu luupainajaks venitatud Maire Aunaste saade tavalistest inimestest meie ümber – kellelgi pole saavutusi, kellelegi pole midagi öelda, aga see kestab kaks nädalat. Jälk.
*
Spordikommentaatoritel pole ju midagi kommenteerida, ei spordi ega ka terve mõistuse seisukohalt. Gruusias käib sõda, aga mingid veidrikud mölisevad iluvõimlemisest. Esiteks igav, teiseks loll, kolmandaks vastutustundetu.
Teeme nii, mehed kommentaatorid, et ma annan teile hõbemedali, aga teie õpite ära viipekeele. Kätega vehkimine on sportlikum kui lõugade laiutamine.
* * *
Kuld
Uustöötud
Mida aeg edasi, seda populaarsemaks saab Eestis üks vana, kuid natuke soiku jäänud spordiala – töötus. Kellega sa ka ei räägiks, ikka tuleb kõne alla keegi töötu, lehedki kirjutavad töötutest rohkem kui pangaorjadest. Töötuid väidetakse olevat tuhandeid ja lisa tuleb jõudsalt. Asjal on oma võlu, töötus on tõesti ehk ainus tervislik, huvitav, isiksust arendav ja siiski piisavalt ekstreemne spordiala.
*
Töötuse trendil on mitmeid mõjuvaid põhjusi. Okupatsiooni ajal oli töötus kategooriliselt keelatud ja kes töötuse harrastamisega vahele jäi, see kinni läks. Õnneks on võõrvõimude terrorist ärahirmutatud põlvkond juba kas ära surnud või rikkaks saanud ning noored enam töötust ei karda.
Otse vastupidi, kes korragi tööl käinud, hoiab sellest jamast edaspidi kõrvale.
*
Põhiline erinevus töötuse ja muude spordialade vahel on see, et pole mingeid reegleid, kallist varustust ega ebameeldivat seltskonda. Töötusel on ainult üks reegel – tee, mida tahad, kuidas tahad, millal tahad ja kellega tahad. Kontori- või tehasealad ei suuda midagi ligilähedastki pakkuda.
Tõsi, töötusel on ka mõningad varjuküljed. Eelkõige on töötus halvasti rahastatud, ehk ainult natuke paremini kui kultuur, aga ikkagi on papirull väga nutune. Aga teie, töötud, olge kindlad, see on kapitalismi jäänuk ja läheb mööda. Enne oli töötuid vähe ja teie hääl ei kostnud kapist välja, nüüd on teid aga terve armee ja poliitikud hakkavad töötute häälte pärast võitlema.
*
Kõik parteid hakkavad abirahasid välja käristama, üksteist laenude kustutamises ja tasuta korterite jagamises üle trumpama, avatakse üksteise järel uhkeid ? la kaart supikööke ja nii edasi. Ja kokkuvõttes oleme võitjad meie kõik, keegi ei pea enam ennast raamatupidamise või jalgpalliga tapma.
Lõpuks on ometi elu rööpasse minemas ja seda ainult tänu teile, ennastsalgavad töötud! Olete kulla auga välja teeninud.