90 aastat tagasi, 13. mail 1919, algas Eestis dislotseeruva valgekaartlaste Põhjakorpuse pealetung bol?evike pealinna Petrogradi peale.
Põhjaarmee erikorpus
Esimesed valged väeosad tekkisid endise Vene keisririigi loodeosas tänu Saksa vägede materiaalsele ja tehnilisele toetusele 1918. aasta oktoobris. 21. oktoobril formeeriti esimene Pihkva Vabatahtlike Korpus, kuhu kuulus 1. diviis, mis koosnes kolmest polgust ning inseneriroodust. Korpus sai 1918. aastal lüüa ja taganes Pihkva alt Eesti territooriumile, asudes Eesti Rahvaväe juhataja kindral Johan Laidoneri alluvusse. Korpus nimetati ümber Põhjaarmee erikorpuseks ja kuni detsembrini 1918 juhatas seda polkovnik N. N. Neff. Detsembrist 1918 juhatas korpust polkovnik K. K. D?ero?inski. 2. juunil 1919 moodustati selle korpuse baasil kaks jalaväediviisi. Esimesse diviisi kuulus 1. Reveli, Georgievski ja 4. Gdovski polk. Teise diviisi moodustasid 2. Ostrovski, 3. Tolobski, 53. Volõõnia polk ja Semjonovski polk. Uueks korpusekomandöriks sai kindralmajor A. P. Rodzjanko.
Öösel vastu 13. maid 1919 ületas rühm Põhjakorpuse võitlejaid porut?ik Danilovi juhatusel punaarmeelasteks maskeerununa Eesti-Vene piiri ja vallutas Popkova Gora külas paikneva punaväe 19. diviisi 2. brigaadi staabi. Telefoniliinid lõigati läbi ja õhati raudtee, et neutraliseerida punaste soomusrongide tegevus. Põhjakorpuse väeosad alustasid seejärel liikumist üle Pljussa jõe. Kindral Rodzjanko, kes allus ikka veel kindral Laidonerile, juhtis oma korpust edukalt punaste vastu ja see avaldas muljet Antandile.
Bol?evike vastane mäss
Vahepeal – 10. juunil 1919 – oli Venemaa valge liikumise üldjuht ja Venemaa ülemvalitseja admiral Aleksandr Vassiljevit? Kolt?ak määranud Looderindel bol?evismivastase võitluse üldjuhiks jalaväekindral Nikolai Nikolajevit? Judenit?i, kes resideeris põhiliselt Helsingis koos oma abilise, kindral Vassilkovskiga ning pidas sealt läbirääkimisi Antandi-riikidega, peamiselt Inglismaaga, Põhjakorpuse rahalise ja ainelise toetamise suhtes.
Põhjakorpus nimetati 1. juulil 1919 ümber Loodearmeeks ja inglased toetasid valgeid 1919. aasta augustist oktoobrini 30 000 vintpüssi, 20 miljoni padruni, 32 kahuri, 4 tanki ja 6 lennukiga ning saatsid Loodearmeele ka 40 000 mundrit. Loodearmee ridades võitles kindral Rodzjanko juhtimise all 1919. aasta juuni lõpuks 763 ohvitseri, 13 962 sõdurit ja 487 ratsaväelast.
Kõige kuumemaks läks võitlus kahe kindlustuse, Krasnaja Gorka ja Seraja Lo?adi all, mille garnisonides puhkes ammu kavandatud bol?evike vastane mäss. Loodearmee üksused ei jõudnud kahjuks ülestõusnutele appi ja mäss suruti veriselt maha. Augustis sunniti Loodearmee ülekaalukate punaste jõudude poolt taganema. Tuli loovutada vahepeal Loodearmee poolt vallutatud Pihkva, Jamburg ja Luuga.
Petrogradi kaitse: punased
Teine ja ühtlasi viimane Loodearmee pealetung Petrogradile algas inglaste toetusel 1919. aasta septembri lõpus. See operatsioon kandis romantilist nime “Valge mõõk”. Alguses oli rünnakulaine edukas. 11. oktoobril vallutati tagasi Jamburg, 16. oktoobril Luuga ning Gat?ina. Seal liitus Loodearmeega kuulus vene kirjanik I. Kuprin, kes töötas mõnda aega Loodearmee staabis ja kirjutas hiljem selle põhjal oma mälestusteraamatu “Dalmaatsia Iisaku katedraal”.
Punased võtsid asja eriti tõsiselt. Petrogradi kaitset juhatas juba siis oma julmuse ja paindumatuse poolest kuulsaks saanud tulevane veriseim punadiktaator Stalin isiklikult ja linna kaitserindele oli koondatud 60 000 meest. Loodearmeel oli neile vastu panna ainult 17 960 jalaväelast ja 700 ratsaväelast, 54 kahurit ning 500 kuulipildujat. Tõsi, oli ka 4 soomusrongi ja 2 soomusautot ja 6 tanki, kuid punaste ülekaal oli ka selles osas suur.
20. oktoobril 1919 vallutati Tsarskoje Selo, kuid Pulkovost edasi valged ei jõudnud. Algas raske ja verine taganemine. Ingeri polk, kes kattis Loodearmee vasakut tiiba, lahkus rindelt. Sellest tekkinud tühimikku sööstis punamadruste dessant, mis maabus Krasnaja Gorka all. 13. novembril loovutati Gat?ina ja 14. novembril Jamburg. Taganevad valged kandsid suuri kaotusi. Näiteks langes Gdovist taganedes (7. novembril) 700 meest punaste vangi. Jamburgis jäi punaste kätte 600 meest. Ründas tüüfus, mehed olid kurnatud. Lõiv sellisele olukorrale oli 8000 surnut. Kokku annavad ajaloolased tollal haigestunud loodearmeelaste ja nende pereliikmete arvuks 14 000 inimest. Tegemist oli epideemiaga.
Lootus näha valge liikumise tõelist ajalugu
1919. aasta novembri lõpus võttis Loodearmee juhtimise üle kindralleitnant P. V. Glazenap ja 1920. aasta jaanuari alguses omakorda kindralleitnant Pahlen. Judenit? oli Laidoneri korraldusel võetud Inglise saatkonna kaitse alla, sest kurikuulus ataman Balahhovit? üritas teda arreteerida. Teemaks oli sõduritele välja maksmata jäänud raha.
Oli, kuidas oli, aga seoses 1920. aasta Tartu rahuga likvideeriti Eesti-Vene kokkuleppe kohaselt Loodearmee, vastava dokumendi allkirjastas looderinde juhataja kindral N. N. Judenit? 22. jaanuaril 1920.
Minu vanavanaisa, kes kõigest sellest Narva polgu ohvitserina osa võttis, jäi imekombel ellu ja asus elama Eesti Vabariiki koos Gat?inast siia toodud naise ja kolme tütrega, kellest üks oli minu vanaema.
Vanavanaisa suri vanadussurma 1936. aastal ja on maetud Tallinna Siselinna Aleksander Nevski koguduse kalmistule.
Ei suutnud minu vanavanaisa ega Roman Matkiewiczi vanaisa võita punast katku, aga nad vähemalt üritasid.
Eesti lugeja võiks hetkeks mõelda sellele, et tegemist oli omaaegsete Eesti Rahvaväe liitlastega, kellega koos võideldi punaste vastu. Nende meeste mälestus elab minus edasi. Loodetavasti ei ole unustatud armee unustus igavene, vaid mööduv nähtus ja me saame tulevikus lugeda uue põlvkonna ajaloolaste poolt üleskirjutatud valge liikumise tõelist ajalugu.
* * *
Vanad fotod salongis
Et kuidagi tähistada 90 aasta taguseid sündmusi, millest võttis Loodearmee 2. korpuse (juhataja kindral E. K. Arsenjev) 4. diviisi (juhataja vürst Dolgoruki) kuuluva 13. Narva polgu (komandör polkovnik Grigorjev) ohvitserina osa ka minu vanavanaisa Georgi Fjodorovit? O?erelkov-?ulepov, pöördusin oma saatusekaaslase, von Lieveni juhtimise all võidelnud Matkiewiczi lapselapse Roman Matkiewiczi poole.
13. mail veetsime Romaniga pool tundi Aleksander Dormidontovi salongis ja meenutasime vanu fotosid vaadates sündmusi, mis leidsid aset 90 aastat tagasi. Kui palju endiste Eestisse jäänud valgete järeltulijaid oli tol päeval mõtetes meiega, ei oska öelda. Pigem oli neid paarkümmend kui paarsada. 1920. aastal jäi pärast Loodearmee likvideerimist siia umbes 2000 sõjaväelast, kellest osa lahkus kahekümnendate aastate keskel, kui see võimalikuks osutus.
Minus kinnistub arusaamine, et Loodearmee näol on tegemist unustatud armeega. Et pisutki katta ühte Eesti Vabadussõja valget laiku, kirjutan mõne tagasihoidliku sõna Loodearmee ajaloost.