HUUMORI RAKENDAMINE
Toomas Jürgenstein küsib oma 4. mail 2001 Delfis avaldatud artiklis:
“Kas Jumal viljeleb ka musta huumorit?” Näiteks toob ta bol?evismi rajaja Vladimir Uljanovi ehk Lenini, kes surivoodil hüüab appi püha Franciscust ja tänapäevase satanismi isa Anton Szandor LaVey, kes sureb katoliiklikus hospidalis nunnadest halastajaõdede hoole all. Esmapilgul tundub niisugune lähenemine liig olevat, kuid ega must huumor olegi kõikide jaoks.
Sealsamas toob Jürgenstein esile selle, et Reinhold Niebuhri arvates seob usku huumoriga asjaolu, et mõlemad tegelevad inimese olemise puudulikkusega.
HUUMORI RAKENDAMISE PIIRANGUD
Teoloog Andrus Norak kirjutab 1.02.2002 Delfis avaldatud artiklis mõnedest surma ja huumoriga seotud väljakujunenud piirangutest: “On väljakujunenud traditsioon, et pühad ja naljavälised on etnos, ema, sugulussuhted, kodumaa, riik, hümn, lipp, surm, abielu, armastus, erakond, raha, religioon jne.”
Surm seostub tavaliselt kellegi konkreetse isiku siit ilmast lahkumisega ja nalja tegemine kellegi arvel, kellel endal ei ole võimalik oma au ja väärikust kaitsta, on “ebapuhas asi” – umbes nagu maaslamaja löömine, aga sada korda hullem variant.
Kahtlemata on surma üle naljaheitmisest hoidumise tava väljakujunemisel oma osa ka aukartusel teispoolsuse ees. Osalt näiteks seetõttu, et see miski või keski seal võib pahaseks saada ning oma “mitteilusad tunded” naljavenna peal maandada.
Surmaga üle naljategemine on olnud taunitav ja selle traditsiooni rikkumist on peetud ebaeetiliseks.
POSITIIVNE ILKUMINE?
Kas võiks olla midagi paha nende Star-Treki fännidest disainerite tegude (sic! tagantjärele toimuvas) naeruvääristamises, kes uskusid, et läheneva Halle´i komeedi sabas lendab UFO, ning lootuses selle reisijateks saada pakkisid kohvrid, võtsid narkootikumi, tõmbasid kilekoti pähe ning lisaks veel endale kuuli pähe lasid saata? Või kas võiks pidada ebaeetiliseks neid, kes naeravad või isegi kahjurõõmsalt ilguvad lihtsameelsete üle, kes lootuses saada helgesse tulevikku lasevad ennast sügavkülmutisse panna võtsid?
Muidugi ei ole kuigi kena naerda kellegi üle, kes vähese informeerituse või eksitava informatsiooni tõttu hukutava vea teeb. Võiks öelda, et see ei ole eetiline. Aga kui naeru või musta huumori ükskõik missuguste varjunditega väljaütlemiste tulemuseks on kellegi mõistuseletulemine ja seeläbi rumalast otsusest õigeaegne loobumine, siis ei ole ju selles midagi halba, või kuidas?
Kui ühes ilkumises on õpetlik iva ja kui selle tõttu mõni inimene ellu jääb, on asi ju iseenesest hea. Omaette küsimus on muidugi see, kas mõistuse juurde jäämise loomulikumad variandid võiksid olla eelistatavamad. Muidugi on.
Variante, miks halb on tegelikult hea, on erinevates variatsioonides kindlasti väga palju. Näiteks on raske pidada pikka viha kellegi peale, kelle halva nalja tõttu jääd sa maha lennukist, mis alla kukub, või laevast, mis ära upub.
Enam kui üksikjuhtumite olemuse uurimine võiks aga huvi pakkuda see, millest lähtudes jõuavad paljud meie hulgast iseendaga ettevõetavate nii mõneski mõttes ebaharilike ja tõsiste tagajärgedega tulemusteni. On siin ehk võimalik jõuda probleemi põhjusteni ja olukorra ümbermõtestamiseni?
KÜLMAKS TEGEMISE VISIOON
Oleks päris huvitav teada, milline võiks olla ametivõimude suhtumine sellesse, kui siin Maarjamaa sügavkülmutites hakatakse inimestele (eel?)viimast puhkepaika pakkuma? Materialistliku maailmavaate mätta otsast vaadatuna peaks asjad justkui korras olema. Inimene tehakse külmaks ja pannakse kappi, tünni vms kohta. Seal ta siis mõnda aega lebab, seisab või istub. Siis kui saabub aeg asuda teda pikkamööda üles sulatama, hakatakse ka tema külmumise tõttu purustatud rakke jm osi tulevikus ehk kunagi väljamõeldava imetehnoloogiaga ära parandama.
Äriidee missugune.
Kui tegevusloa andmise küsimuse üle otsustajatele plaan juhuslikult väga ei meeldiks, oleks päris huvitav teada saada, missuguseid argumente nad sellisel juhul kasutaksid? Kas oluline oleks asja sisuline külg, see, missugune meditsiiniline ettevalmistus on nendel, kes aitavad inimestel külmutisse või tünni ronida, kui pikk on kasutatava “tootmispinna” rendileping või kas protseduuri teostamise juures mängib litsentsi omav orkester? Või leitakse külmuteid ja inimesi puudutavavd EL kehtivad normatiivid selle kohta, kuidas võib ja kuidas ei tohi?
Fantaseerides ja oletades, et külmutibisnis siiski lahti läheb, oleks samuti põnev teada, mida arvaks asjast politsei, kui peaks suurte summade võlguolijaid järjest enam külmutitest otsima.
Kõhedust tekitav jutt? Tõepoolest.
Surm tekitab kõhedust. Samas, kui palju on meie hulgas neid, kes oskaksid lahti seletada mõiste “surm” sisu? Lähemal uurimisel võib enamikule meist teema segaseks osutuda.
Et mõista, mis on surm, on vaja teada, mis on elu. Sellisel juhul on surma lihtne ja hea defineerida kui elu lõppemist. Teades, mis on elu ja mis surm, saame olla kindlad, et me mõnede eluprobleemide tavapärasuse piiridest veidi väljapoole jääva käsitlusega kellegi tundeid ei riiva, huve ei kahjusta ega mingite segaste konfliktide tekkeks põhjust ei anna.
Niisiis:
MIS ON ELU?
Sugurakkude, s.o seemne- ja munaraku ühinemisel moodustub rakk, mille jagunemisel kujuneb järk-järgult välja uus organism. Seemne- ja munaraku ühinemisel tekib elu. Kui see elu lõpeb, saabub (füüsiline) surm. Lihtne ja selge.
Naeruvääristada võiks siinjuures suhtumist, mille kohaselt seemne- ja munaraku ühinemisest kujunema hakkavat organismi peetakse “mitteelusaks” ja selle “mitteelusa” eemaldamist organismist eetiliseks, normaalseks ja täiesti tavaliseks.
Kunagises Sparta riigis (polises) peeti vigaste laste kaljult allaheitmist igati mõistetavaks. Niisugust suhtumist toetas tollal selles riigis valitsenud ideoloogia.
Kui Pol-Pothi ja Heng-Shari, Hitleri, Stalini jmt eestvedamisel inimesi maha notiti, leidus terve hulk inimesi, kellel sellega seoses eetilisi probleeme ei olnud.
Kui keegi ütleb, et tal on abordi tegemiseks hea põhjus, võiks ta mõelda selle peale, et kas see põhjus on parem kui näiteks ülalnimetatutel.
Kui keegi tuleb ütlema, et abordi tegemine on sunnitud otsus raske materiaalse olukorra pärast, on huvitav ja arutamist vääriv teema see, kas enamike sõdadega kaasnevate tapatalgute alustamise ajendiks olnud maade ja rikkuste ümberjaotamise ajend andis võimaluse masse hukata eetiliselt.
Aga nüüd aitab moraalitsemisest!
SURM KUI PROTSESS
Surma on võimalik käsitleda kui protsessi. See, kui meie rakud uuenevad ja uutele rakkude eelmistelt rakkudelt viimaste elueal saadud “jäljed” üle kantakse, on võib öelda surmale viiv protsess.
Mõnede arvamuste kohaselt vahetub 5-7 aasta jooksul meie organismis välja ligi 95% rakkudest. Meie surm saabub selle tõttu, et osa rakkudest jääb välja vahetumata ja, selle tõttu, et väljavahetatavatele rakkudele kantakse üle nendele eelnenud rakkudele väliste mõjutuste poolt jäetud “jäljed”.
Me võiksime elada (kui me näiteks trammi alla ei jää) igavesti juhul, kui kõik meie rakud luuakse uuenemise (transkriptsiooni) protsessis samasugustena, nagu “need eelmised” loodi.
Surmaks võib pidada ka ühe protsessi lõppemisega kaasnenud tulemust, mis on fikseeritav füüsilise keha funktsioonide lakkamisega. Kui üks olend ei hinga enam, kui tema süda ei löö, veri ei tsirkuleeri jne ja kui tema kehas algab lagunemisprotsess, võib öelda, et kõnesolev olend on surnud.
Kui viimane käsitlus peegeldab mõiste “surm” sisu, tähendab see ka seda, et kui taastuks surnu südame töö, vereringe, hingamine jms on ta jälle elus. Näiteks võib muutuda kliinilises surmas olija staatus. Surnu võib jälle ellu ärgata.
Seega, tulles tagasi sügavkülmuti teema juurde ja eeldades, et kunagi kauges tulevikus õnnestub inimene üles sulatada nii, et külmumise tulemusena toimunud kahjustused kõrvaldatakse, on ülessulanud inimene jälle elamis-, tegutsemis- ja mõtlemisvõimeline.
Kas see aga on nii?
MIDA ARVAB ASJAST TEADUS?
Teadlased on kindlaks teinud seosed meie mõtlemistegevuse ja teatud konkreetsete aju piirkondade aktiviseerumise vahel: mõeldes enam abstraktselt, aktiviseerub tavalisest enam üks aju piirkond, mõeldes loominguliselt, teine, vihastumise ja ärrituse puhul kolmas jne.
Nimetatud nähtusi uurides on jõutud järeldusele, et ajul on mõtlemisega seotud protsessides “pearoll”. Lähtudes sellest, et kõik mõtlemine leiab aset ajus, on püütud mõista mõtlemise sügavamaid toimemehhanisme. On jõutud järeldusele, et mõtlemisprotsessis omavad võtmerolli ajudes liikuvad neuronid. Üldistatult võib teadlaste kontseptsiooni kokku võtta järgmiselt: mõtlemine on neuronite liikumise tulemus.
Võttes aluseks teadlaste poolt kindlakstehtu, võib täiesti põhjendatult jõuda järeldusele, et kuni aju töötab, on meie mina elus, kui aju funktsioonid lakkavad, saabub surm. Sellest arvamusest lähtudes on levinud arusaam, et kui inimene ennast (näiteks vedela ammoniaagi sees või mõnel muul sarnasel viisil) külmutada laseb ning on mõnda aega surnud, on võimalik tema ülessulatamisjärgne ülestõusmine ja tema elu jätkumine.
Niisiis ei tohiks tarbijakaitsel olla põhjust nurisemiseks kui keegi ennast Maarjamaal külmkappi laseb panna. Sugulased võiksid tulla rõõmsalt lehvitama ning et asi eriliselt naljakas välja tuleks, võiks orkester võiks mängida viisi “Ood elule”.
KUIDAS ON LOOD TEGELIKULT?
Teadus ei ole veel loonud töötavat aju mudelit. Teadus ei suuda veel luua isegi mitte rohulible või “päris ise”, ilma looduslikku algainet kasutamata isegi mitte kübetki tsütoplasmat. Millal teadus ühe töötava aju loomiseni jõuab, ei ole teada.
Kooliõpikutes ja mujal tõe pähe esitatav jutt neuronite rollist meie mõtlemisprotsessis on aga läbinisti mitteteaduslik, eksitav ja segadusseajav.
Kui selle neuronite jutu ees, sees või järel oleks lisatud märkus, et tegemist on seni veel tõestamata teooriaga, tööhüpoteesiga vms võiks seda juttu pidada igati mõistlikuks.
Kui selle jutu juures oleks lisatud märkus selle kohta, mida asjast veel arvatakse, oleks pilt juba peaaegu ilus. Aju ja tema funktsioone kirjeldavale selgitusele võiks olla igati sobilik juurde lisada, et leidub ka arvamusi, mille kohaselt mõnede teooriate, arvamuste, uskumuste jne kohaselt on inimese “mina” (mälu, mõtete, tunnete jne) kandjaks seni teaduse poolt vähe uuritud ja raskesti kirjeldatav mateeria, mida eri kultuurides ja eri ajastutel on nimetatud erinevalt. Mõned nimetavad seda peenmateeriaks, teised võngeteks, kolmandad praanaks, neljandad vaimuks, hingeks vms. Selle teooria kohaselt on ajul minalt (teadvuselt, mõistuselt) lähtuvate signaalide edastamisel organismi vaid vahendaja roll.
*
Huumor on rakendatav ka ainult “teaduse keelt” uskuvatele (mõistvatele inimestele) teaduse poolt tõe pähe levitatavate katseliselt (töötava mudeli ehitamise ja töölerakendamise kaudu) mittetõestatud uskumuste kahtluse alla seadmisel.
Näiteks on huumor rakendatav väljakujunenud arvamuse kõigutamisel, et meie teadvus põhineb ajus liikuvatel neuronitel ja et füüsilise surmaga kaasneb (kuna aju ei ole) meie mina vältimatu hukk.
Läbi huumori on võimalik kirjeldada ärasuremisest “möödahiilimise” mõtet kas või seoses kolmeliitriste purkide näitel , et mina on võimalik sinna paigutada ja seal säilitada (Artur Port, “Ohvitseri tulemine”, Tallinn 2002) ning tuua seeläbi inimeste teadvusesse kahtlus, et võib-olla peale füüsilise eksistentsi lõppemist siin järgneb miski, millel on praeguse eluga võrreldes võib-olla miljonikordne väärtus.
Väljakutsele vastamine
Seoses kloonimise võimaluste arenemisega on palju kõneldud elueast: organite järk järgulise väljavahetamise teel on justkui võimalik eluiga märkimisväärselt pikendada.
Eluea pikendamisest on kirjutatud ja räägitud ka seoses edusammudega geneetikas jm teadusaladel.
Kui surma üle naljategemise viljaks on see, et inimesed usuvad järjest vähem, et surmale siin järgneb nende mina häving, on tulemus hea.
Kui huumori ja surma käsitlemise täiendavaks tulemuseks on, et ühest leigest enesega rahulolevast just nagu õnnelikust inimesest saab tõeline otsija, on tulemus veelgi parem.
