Päevast, mil presidendi asemel valiti Kadriorgu Arnold Rüütel, on möödas juba hea mitu aega. Eks me mäleta toimunut kõik, Rahvaliidu vineerist kulissi lavaletõstmine mõjus paljudele külma du??i ning sügisese ?okina.
Esimene asi, mis toonase olukorraga meenub, on muidugi permanentne hädaldus presidendi otsevalimise teemadel. Parempoolsed ei tahtnud mingit otsepresidenti, talumehed ja vasakud küll; Rahvaliidu kaagutused sel teemal olid lausa kõrvulukustavad. Eks eelkõige ikka seepärast, et esimese presidendi pukkipanekul ellimineeriti Rüütel osavalt ära – just tänu rahvahääletuse puudumisele. Ja hea on, muidu tulnuks Leedu või – kenake küll – liberaalne, ent ikkagi kolhoosiesimehega Valgevene.
Järgnes pidev ning katkematu jõuramine otsevalimiste poolt, mida vaheajal hakkas toetama ka rahvas.
Aga nüüd pani Arnold minut enne aastavahetust sisteemile pommi: vihjas, et eestlased pole veel otsevalimisteks küpsed. Õige muidugi. Tubli. Aga ühelt Arnoldilt on seda imelik kuulda. Kuidas hinnata neid sõnu agrotöösturi suust, kes tahtnuks nii väga saada riiklikule piimapukile juba esimestel valimistel?
Mis temaga nüüd lahti on? Kus oli Arnoldi mõistus enne? Kus, kus. Eks ikka Reiljanite käes peidus.
Kõigepealt sigineb kohe seos otsevalimisjutu ja häälepüüdmise vahel. Kõik need aastad on otsevalimiste pläga teeninud parteisid, väga positiivselt sealjuures, tähendanud populistlikku semantikat (rahvas ju tahab otse!); üksteise võidu on pasundatud: “Just meie partei pooldab otsevalimisi”!
Aga Arnold vajutas ootamatult hädapidurile – ikka vihjega, et pole sel valijameeste kogul häda midagi.
Ma ei tea küll Rüütli redisliku käitumise seekordseid põhjuseid, ent sekundeerin temaga – olgu ta isiklikud tagamaad millised tahes.
Kujutan juba ette, kuidas otsevalimiste korral läheb pukki mõni rahakas ja sidemetega, ent täiesti põhimõttelage riigialam. Jälle oleks nagu Leedus. Sest mida see Paksas muud ikka tähendab, kui rahva lolluse tulemit ning seetõttu ka ebameeldivat skandaali. Vahva lendur küll, endine linnapea küll, kunagine peaminister kah, aga eeltoodust hoolimata tõbras mis tõbras.
Leedu näide on kuradi õpetlik. Rahva antud presidendiamet võib pööningu korralikult sassi keerata.
Otsevalimiste puhul jääb alati tulekahjuvõimalus – tunduvalt suurem, kui hääletaks valijamehed.
Ärgem pangem Leedut ning ärgem valigem otse presidenti, on ainuvõimalik moraal. Mis puudutab kaugemat tulevikku, ei oska öelda, ent praegu tundub rahvale valikuvõimaluse andmine siiski liiga ohtliku ning ennatlikuna.
Eestis Leedu stsenaariumi kordumist küll ei taha, mitte kuidagi kohe. Jäägu sellised olulised sisepoliitilised otsused parem kuhugi kaugemasse aega.
Veel.
