63 aasta jooksul on Suhi?vili ballett andnud 9200 kontserti 88 maal, neid esinemisi on külastanud 50 miljonit inimest.
Folkloorne aluspõhi
Kontserdi esimene osa koosneb traditsioonilistest tantsudest. Näeme kuulsat armuduelli, kus noormees kutsub tantsule oma ligipääsmatut naispartnerit.
Järgneb võitlustants “hevsuruli”, kus mehed imiteerivad lahingut. Nad keerlevad põlvedel ümber lavaruumi ning vehivad katkematult ja raevukalt saablitega. Tantsu saatev metallikõlin ja sädemed meenutavad vaatajale kauget ajalugu.
Kontserdi teises osas tulevad esitusele viimase viie aasta jooksul loodud uued tantsud. Ilko Suhi?vili on veendunud, et säilima peab tantsude folkloorne aluspõhi, kuid materjali tuleb uuendada, et ansambel ei mõjuks mitte muuseumieksponaadi, vaid elava ja areneva organismina.
Igal lavastusel eripärane saade
Suhi?vili: “Püüdsime programmi koostada sellisena, et ei kaoks ühtne hingamine, lühendasime maksimaalselt ühelt tantsult teisele ülemineku hetke, vähendasime pause, et säiliks dünaamika.” Muusikaline kollektiiv esitab oma lugusid suurejooneliselt, on raske uskuda, et ansambel koosneb vaid kaheksast inimesest. Jääb mulje, et ainuüksi trummareid on laval vähemalt kümme.
Suhi?vili selgitab: “Me ei kirjuta iial üles noote ega partituuri, püüame alati muusikat taasluua. Oluline on, et igal lavastusel on eripärane originaalne saade.” Esinemisele lisavad muinasjutulisust ka kostüümid, mis on ansambli rajaja lapselapse Nino Suhi?vili kätetöö. “Kostüüm sõltub koreograafiast. Ma vaatan alati üle valmis tantsu ja alles siis asun eskiiside kallale. Gruusia rahvariided on väga erinäolised ja kaunid, kuid nende siluetti ei saa eriti muuta: t?erkessi poiss jääb alati t?erkessiks, aga kaunitari kleit kleidiks. Ainus, millega saab eksperimenteerida, on pikkus, lõiked ja materjal. Mõned meie kostüümid kaaluvad 5-7 kilo, neis on päris raske tantsida.”
“Nõukogude kultuuriametnikud arvasid, et kaks tundi gruusia tantsu läheb igavaks,” räägib Nino Suhi?vili. Siis kandis minu vanaisa kompartei keskkomitee kabinetis ise ette kõik ansambli esimese kava numbrid. Ta tantsis, laulis, imiteeris trummihelisid, koputades vastu lauda. Kultuuriametnikku üllatas see esitus sedavõrd, et ta lubas balletirühmaga algust teha ja pakkus sellele ka rahvusansambli staatuse ning võttis riiklikult patroneerida. See kõik juhtus 1945. aastal.
Kas tantsud pole sellest ajast muutunud?
Tollal oli tantsujoonis lihtsam, rütm aeglasem. Nüüd on kaasatud ka järsud ja kiired liigutused. Algul ei meeldinud see meie vanematele sugugi. Veel ei meeldinud neile, et lühendasime tantsijannade kleite, nii et jalad nähtavale tulid. Kuid need kostüümid ei riku rahvuslikku traditsiooni, sest just selliseid kantakse Gruusia mägirajoonides.
Kas on juhtunud, et tantsijad lahkuvad, sest ei pea koormusele ja tihedale graafikule vastu?
Meie tantsijad taluvad teinekord tõesti ebainimlikke koormusi. Kui me valmistume külalisetendusteks või töötame välja uut kontserdiprogrammi, kestavad proovid 5-6 tundi iga päev, töötame siis puhkepäevadeta.
Enne kontserdi algust on kulisside taga kuulda hüüet “Uu! Uu!”. Pärast seda tõuseb eesriie ja ilmuvad 70 tantsijat. Me hüüame nii enne iga etendust. See on selline traditsioon – et kõik hästi läheks.
Ühe tänasel päeval kõige populaarsema gruusia tantsu nimi on “Osuri”. Siin liiguvad tantsijad ainult varbaotstel. Füüsiliselt on see väga raske – peab olema suur vastupidavus ja tuleb aastaid harjutada. Et tantsijal oleks kergem, seotakse varvaste ümber elastne side. Jalanõud taoliste tantsude esitamiseks tehakse aga pehmest nahast, tugeva tallata.