SUUR JA LAI ON MAA, MIS ON MU KODU: Taavi Pae ja rahvusatlase toimetuskolleegium koostasid 500 Eesti kaarti hõlmava rahvusatlase, mis jutustab lahti vabariigi ajaloo ning elu erinevad tahud, olgu selleks siis murrete levik, raudteede ajalugu, kliima, majandus, geograafia või mõni muu valdkond.
Rahvusatlase eeltööd said alguse 2014. aastal Tartu Ülikooli geograafia osakonnas, kui alustati arutelusid atlase sisu üle. Mõttevahetuste käigus selgines idee, et Eesti rahvusatlas peab olema segu uutest ja vanadest kaartidest, ning lõppeesmärgina sõnastati mõte, et atlas peab kajastama praegusaja Eesti professionaalse kartograafia seisu värskeima andmestikuga, samal ajal väärtustades meie eelkäijate tööd. Atlas on suunatud kõigile Eesti kultuuri-, aja- ja loodusloost huvitatuile ning on hea abi vahend kodumaa tundmaõppimiseks. Ühtpidi on see teatmeteos, kus kartograafia areng on esitatud nii vanadel kui ka uutel kaartidel. Teistpidi on see aga riigi esindusteos, mis esitleb riiki kaardiliselt selle paljudest tahkudest.
Kokku on atlases esitatud üle 30 nüüdisaegse ja umbes 450 ajaloolist kaarti. Viimati mainitud on digiteeritud ja arvutis mõõdukalt puhastatud. Kaardivärvide taastamisel on lähtutud võimalikult originaalist ning kaartide puhastamisel piirdutud vaid olulisemate kahjustuste eemaldamisega. Eelkõige on atlases esitatud trükikaardid, mis on ilmunud nii üksikväljaannetena kui ka artiklite ja raamatute lisadena. Ent atlase eesmärk on näidata kartograafiat ka laiemalt. Nii näiteks on atlasesse koondatud teavikuid, milles on kartograafilised pilt- ja postkaardid, kunstiteosed. Samal ajal ei leia me siit keskajal ja varauusajal ilmunud, peamiselt väljaspool Eestit tehtud kaarte, kus on kujutatud Läänemerd ja selle idarannikut. Samuti pole siinsesse valimikku kaasatud arvukaid linnaplaane. Eelmainituid on publitseerinud kartograaf Tõnu Raid. Siinse atlase kaardivalimikku ei kuulu ka arvukad käsitsi koostatud talu- ja mõisaplaanid, mille suurim kogu asub Eesti Rahvusarhiivis. Kartograafilist kujutusviisi kasutatakse palju ka näiteks arhitektuuris ja planeerimises, ka need teemad pole siinsesse atlasesse kaasatud.
*
Esimene eestikeelne atlas koostati 1859. aastal ning seejärel on Eestis ilmunud ligi 150 trükiteost, mille nimes on sõna „atlas“. Valdavalt on need olnud kooli- või teedeatlased.
- aastal Soomes ilmunud maailma esimese rahvusatlase eeskujul alustati 1930. aastatel Eesti rahvusatlase (kaardistiku) väljaandmise eeltöödega. 1936. aasta lõpus loodi Eesti Loodusuurijate Seltsi juurde kartograafiakomisjon, mille esimees oli geograafiaprofessor August Tammekann.
Tollal kavandati atlast, milles oleks 400 kaarti ja kartogrammi. 1938. aastal sõnastas A. Tammekann Eesti rahvusatlase eesmärgi: „See teos oleks üheks iseseisvas Eestis oma maa ja rahva uurimise alal tehtud teadusliku töö kokkuvõtlikuks väljendajaks ja tutvustajaks…“
Valmis küll mitu kaarti, kuid trükisena suudeti 1940. aastal välja anda vaid kõrgussuhete kaardilehe proovi trükk. Nõukogude perioodil oli rahvusatlase koostamine lootusetu ettevõtmine.
*
- aastal tõstatas kartograafia-ajaloolane Endel Varep Eesti teadusliku atlase koostamise ja väljaandmise vajaduse. 1960. aastate teisel poolel tekkinud territoriaalplaneerimine arvukate teemakaartidega võimaldas seda ideed edasi arendada. Kokkuvõtva atlaseni toona siiski ei jõutud. Kogu Nõukogude perioodi ainsaks kõiki elualasid hõlmavaks kartograafiliseks tervikteoseks jäi kauaaegse Tartu Ülikooli kartograafia õppejõu Lev Vassiljevi koostatud ja 1979. aastal ilmunud kooliatlas. Taasiseseisvunud Eestis on ilmunud mitu atlast, millel on ühel või teisel moel rahvusatlase tunnuseid.
Eelkõige tuleb esile tõsta kirjastuse Avita „Eesti atlast“ (koostöös Tartu Ülikooli geograafia osakonnaga, 1. trükk 2004). Lisaks on kogumik Eesti kaarte ilmunud Eesti Entsüklopeediakirjastuse „Suures maailma atlases“ (2005). Ka kaardifirma Regio väljaantaval Eesti teede atlasel on suur kultuuriajalooline väärtus. Omalaadne kaardikogu on Maa-ameti geoportaal, mis pakub teavet nii ajaloolistest kaartidest kui ka hetkeseisust meie maastikel.
*
Paljud kaardisarjad saavad alguse 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest, kui Eesti ala kohta koostati peamiselt saksakeelseid kaarte. Siinkohal väärib aga mainimist tõsiasi, et atlases on taastrüki leidnud vanim puhteestikeelne kaart, mis pärineb aastast 1838 (Liivimaa kaart). Enim atlases esitatud kaarte valmisid aga Eesti esimesel iseseisvusperioodil. Nõukogude perioodil toimus kaartide koostamises selge taandareng ja seda kajastab ka siinse atlase kaardivalik. Kaarte ilmus vähe ja nende kujutusviisid olid sageli primitiivsed. Mitmed Nõukogude perioodi kaardid olid salajased või mõeldud kasutamiseks vaid ametialaselt. Kaartide salastamine pole siiski ainult nõukogudeaegne nähtus. Ka siinse atlase üks vanimad kaarte – Ludwig August Mellini 18. sajandi lõpus ilmunud atlas – oli teatud perioodil salajane, nagu ka mitmed suuremõõtkavalised Eesti Vabariigi topograafilised kaardid enne Teist maailmasõda.
*
Kartograafiline aegrida või sari moodustus 36 teema puhul. Iga ajaloolise kaardi all on esitatud kaardi põhiandmed – kaardi nimi, ilmumisaasta, autor ja originaali mõõtkava. Mõõtkavaandmetesse tuleb siiski suhtuda mõningase üldistusega. Teatavasti kehtib täpne mõõtkava sõltuvalt projektsioonist vaid kindlates punktides või joontel. Mõõtkava võib olla muutunud ka trükitehnilistel põhjustel.
Atlase oluliseks täienduseks on ka geograafi ja kartograafiaajaloolase Heino Mardiste koostatud Eesti kartograafia ajaloo bibliograafia. Rahvusatlase koostamises on kaasa löönud ka paljud mäluasutused: Eesti Rahvusraamatukogus paikneb Eesti esinduslikem trükikaartide kogu ning Eesti Rahvusarhiiv haldab suurimat käsikirjaliste kaartide kogu.
lk 13
1920
„Laidoneri“ kaart on Eesti riigi kartograafiline iseseisvusdeklaratsioon. Kaardi originaal ilmus 1920. aasta jaanuaris, kui oli lõppemas aasta otsa kestnud Pariisi rahukonverents. Ilmselgelt on tegemist Eesti riiki tutvustava kaardiga, millega prooviti maailmale näidata noore vabariigi paiknemist ja piire. Kaardi teevad väärtuslikuks selle servadel olevad kirjutised. Need on teinud Johan Laidoner (1884–1953).
Vasakpoolses ülemises märkuses annab ta teada, et punasega trükitud riigipiirid on lisatud Pariisis 1920. aasta sügisel ning et kaart oli kasutusel Rahvasteliidu I täiskogul 1920. aasta novembris, mil arutati Eesti ja mitme teise riigi liitumistaotlust. Suurriikide toetuse puudumise tõttu otsustas täiskogu 9. detsembril 1920 siiski taotluse tagasi lükata. Kaardi paremal üleval servas olev märkus sedastab, et see kaart jagati Genfis välja 40 riigi delegatsioonidele „ja sellega oli see kaart nii ütelda Eesti Vabariigi esimeseks geograafiliseks visiitkaartiks“. Eestis on sellest kaardiversioonist teadaolevalt säilinud vaid üks, seesama J. Laidoneri kirjadega eksemplar. Punasega näidatud Eesti välispiirideta eksemplare on säilinud samuti vaid mõni.
Siinse kaardi huvitavaim asjaolu ongi seotud piiridega. Need olid kujutatud juba 1919. aasta aprillis ilmunud kaardi mustvalgel algtrükil ning kõige kaugemale itta ulatuva piiri seletus on „[eestlaste] etnograafiline piir“. Sellega justkui määratleti, et kogu Peipsi-tagune ala, kus toona elas tõesti arvukalt eestlasi, võiks samuti kuuluda Eesti Vabariiki. Ka pidev hall joon on märgitud paljuski väljapoole eestlaste asuala.
Rahvasteliidu II täiskogu toimus 1921. aasta septembris ja seal võeti Eesti Rahvasteliitu vastu ning algas periood, kus Eesti oli üks täieõiguslikest maailma riikidest.
lk 31 (alumine)
(1918?)
Ilmselt on see üks varasemaid Eestimaa kaarte, millele viitab asjaolu, et kaardil puudub riigipiir. Eestlaste asuala on siin markeeritud keelepiiriga. Kaardi autor on Guido Mamberg (1895–1954), kes oli Eesti esimene kutseline kunstnik-tarbegraafik, kujundaja-illustraator ja reklaamikunsti pioneer. Kaardikirjas on omanäoline rannikuvinjett, mis märgib rannikulähedast mereala.
lk 276
1943
Uusajal, kui tekkis loodusteaduslik süstemaatika ning kujunesid välja kolonialism ja rahvusriigid, sai inimeste ja inimrühmade bioloogiliste tunnuste alusel iseloomustamine juba sügavama ning paraku mitte meeldiva tähenduse. Kasutusele võeti rassi mõiste, mida on ajaloo käigus mitmeti kuritarvitatud. Eestlased sattusid rassiküsimuses ebamugavasse seisundisse juba 200 aasta eest, mil meid paigutati „mongoli“ (kollasesse) „varieteeti“. Toona tähendas see alaväärset positsiooni võrreldes „valge eurooplasega“. Samal ajal usuti, et rassiline kuuluvus peab ühtima keelelise kuuluvusega. Eurooplane (kaukasoid) pidanuks rääkima indoeuroopa keeli, eestlane oli paraku soomeugrilane. 19. sajandil loobuti eestlaste pidamisest mongoliidideks ning ka tingimatust seosest keele ja bioloogia vahel.
Eesti füüsilise antropoloogia suurkuju on Juhan Aul (1897–1994). Tema 1938. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud doktoriväitekiri käsitles eestlaste varieeruvust väliste tunnuste põhjal. Oma uuringute käigus – need jätkusid veel pikalt ka Nõukogude ajal – kogus J. Aul andmestikku rohkem kui 50 000 inimese kohta. Eelkõige mõõtis ja kirjeldas ta sõjaväelasi ja koolilapsi, sest neid oli lihtne „üles rivistada“. Põhjalikust andmestikust valmis arvukalt mustvalgeid kaarte, millest igaüks käsitles üldjuhul ühtainsat tunnust. Siinsel värvikaardil on esitatud Eesti ala antropoloogiline üldistus. Mustvalgena ilmus sama kaart mitmes J. Auli töös, kuid käsitsi koloreerituna oli see kaart kasutusel Tartu Ülikooli teadusliku uurimistöö näitusel 1943. aasta kevadel. Ajastu kontekstis oli oluline see, et J. Aul püüdis eestlasi „suruda“ nn põhjatõu alla (kaardil punakad toonid). Nn idabalti rassitüüp (kaardil rohelised toonid) oli natsionaalsotsialistide silmis juba „alaväärtuslikum“.
lk 286
1965
Andrus Saareste, murrete uurija, jätkas Eesti murrete uurimist pärast II maailmasõda Rootsis. Uppsala ülikooli arhiivis leidub umbkaudu 2000 käsikirjalist kaarti, millest mitmed trükiti „Väikeses Eesti murdeatlases“ (1955).
On väidetud, et A. Saarestel oli Uppsalas kergem oma uurimusi teha, kuna sinna oli koondunud suur hulk Eesti erinevaid paiku esindavast intelligentsist. Teatavate murdesõnade täpsustamiseks piisas tal vaid vastavast kihelkonnast pärit inimese ülesotsimisest. Metoodiliselt sarnaneb atlase kaartide ülesehitus 1938–1941 ilmunud murdeatlase kaartidega. Ka joonistajatena on märgitud samad inimesed, kes küll tegelikkuses olid jäänud kodumaale. Samal ajal on kaardipõhja paremasse nurka lisandunud veel üks allkiri, ilmselt Richard/Riks Norvel (1926–2000). Osal kaartidest on joonistajana märgitud (küll stiliseeritult) AR. Selle taga võiks näha Välis-Eesti ühiskonnategelast, ajakirjanikku, sotsioloogi ja kunstikollektsionääri Alur Reinarsit (1932–2010). Eelnimetatud inimesi on kõiki väikese murdeatlase sissejuhatuses tänatud.
Siin esitatud „kartuli“ kaardil joonistub selgemini välja erisus Lääne-Eesti ja saarte (tuhvlid) ning muu Eesti vahel (kartulid). Mõlemad sõnad on laenatud saksa keelest, kuid sõna eri otstest (Kartoffel).
lk 289
2019
Kui Andrus Saareste jätkas pärast Teist maailmasõda murdeuuringuid lahus elavast keelekeskkonnast, toimusid murdeuuringud ka Eestis. Kartograafiliselt väärib enim tähelepanu Arnold Kase (1902–1994) väljapakutu. A. Kask arvestas A. Saareste töid ja murdeliigendust, täiendades neid pärast maailmasõda Eestis kogutud murdeandmetega.
Kuni Teise maailmasõjani oli valdav arusaam, et Eesti ala jaotub murdelise suurjaotuse järgi kaheks – põhja- ja lõunaeesti keeleks. A. Kase järgi on Eestis siiski tegemist kolme peamurdega, milleks on kirderannikumurre, põhjaeestimurded (keskmurre; idamurre; läänemurre; saarte murre) ja lõunaeesti murded (Mulgi murre; Tartu murre; Võru murre). Andrus Saareste murdeuurimised jõudsid 1930. aastatel üldistusteni, mis püsivad paljuski tänaseni.
lk 306
1865
Piltkaardid ehk illustreeritud kaardid on kunstipärased kaardid, kus sageli rõhutatakse üksikobjekte ja koha identiteeti. Tähtsam kui kaardi kartograafiline täpsus on kunstiline väljapaistvus. Kuigi piltkaarte võime leida juba antiikajast ja ka keskaegsetel kaartidel oli sageli oluline kunstiline komponent, siis tänapäevased piltkaardid levisid eelkõige seoses turismitööstuse arenguga. Just 20. sajandil muutusid piltkaardid populaarseks ning näitasid teatud turismisihtkohtade tunnusobjekte.
1853–1856 kestnud Krimmi sõja suuremad lahingud peeti küll Mustal merel, kuid sõjategevust toimus ka Läänemerel. Tegemist oli esimese moodsa sõjaga, kus uudised jõudsid kiiresti telegraafi kasutades Suurbritanniasse ning avalikkuseni. Samal ajal õpiti tegema ka värvilisi litograafiaid.
Kuna sõjateated saabusid kiiresti, vajasid need illustratsioone vägede paiknemisest ja kindlustatud asulatest. Just Krimmi sõja ajal ja sellega seoses muutusid populaarseks trükitud panoraamvaated, mis pidid andma hea ülevaate sündmuste toimumiskohast. Konkureerisid mitmed kirjastajad ja tegijad. Thomas Packeri (?–1907) joonistatud ja Stannard & Dixonis kirjastatud komplektis oli mitu lehte, millest üks kajastas Soome lahte, hõlmates tervenisti ka Eesti ala ja andes sellele omanäolise ruumilise mõõtme.
lk 307
1903
Venemaa Euroopa osa ülevaatliku piltkaardi koostas algselt M. I. Tomasik 1896. aastal ning seda täiendas ja andis välja väike ring õpetajaid V. V. Urussovi toimetusel 1903. aastal.
Kuigi kaardilt leiame palju kaheldavusi (nt Põhja-Jäämeres elavad pingviinid), annab see siiski hea ülevaate impeeriumi lääneosa tegevusaladest. Näiteks joonistub ilusti välja metsavöönd, kuhu on kujutatud palju metsaga seotud tegevusi.
Eesti vaatepunktist huvitavad meid eelkõige muidugi meie alale märgitud tegevused. Silma paistab põllumajandus, aga ka näiteks kalandus (kilu ja ka Narva silmud). Puhkusevõimalused on ujumismajadena märgitud Haapsallu ja Kuressaarde. Saaremaalt on kujutamist väärinud Kaarma dolomiidimurd. Loodusgeograafiliselt on tabatud ka Lõuna-Eesti künklikkust ja Alutaguse metsasust. Tartu ülikoolilinnana on samuti märgitud, küll tundmatu hoonega, mis natuke meenutab Tartu Ülikooli kirikut.
lk 313 (ülemine)
1941
Nostalgilisi piltkaarte koostasid baltisakslased, meenutamaks oma ajalugu Läänemere idarannikul. Esimene siin esitatutest kujutab Saksa ordu alasid ning ilmus II maailmasõja algaastatel Berliinis.
Kaardil on kujutatud peamiselt orduaegseid ühiskonnakihte – sõjamehi, kaupmehi ja põllumajanduslikku maarahvast. Poliitgeograafiliselt on väljendatud sõnumit orduriigi vastasseisust vene vürstiriikidega.
Kaardi raamil on kujunduslikult esitatud ordu kõrgemeistrid 13.–14. sajandil. Eelnevaga sarnaste kujunduselementidega ilmus 1951. aastal mälestuskaart „Balti kodumaast“. Selle kaardi autor on kunstnik ja graafik Johanna Tode (1911–1987).
