Sakslasest Riia ajaloolane Garlieb Merkel kirjutas 1798. aastal oma Berliinis trükitud raamatus “Liiwimaa esiaeg. Mälestussammas papi- ja rüütliwaimule” peatükis “Wanad eestlased iseäranis”, kuidas eestlasele olevat iseloomulik “iseäranis mahe wabaduse tundmus”. Minul on selle raamatu eestikeelne variant 1909. aastast, trükitud Piiteris. Kas Merkelil on üldse õigus?
Raske öelda, mil moel olid kõik need asjad 150-200 aastat tagasi, kirjalikud tõendid meil selle kohta ju tegelikult puuduvad. Küll aga mitte hilisema aja kohta. Meie kogemused viimase 100 aasta jooksul kinnitavad igati, et eestlastele on vabadus äärmiselt oluline. Et eestlased suudavad mingitel hetkedel tihedalt kokku hoida. Vaata näiteks kas või seda, kui palju inimesi öölaulupeole välja ilmus. Ma usun, et kui tunnetame kusagilt mingit ohtu, tekib tihe side. Ma tean, et öölaulupeo organisaatorid ei oodanud lauluväljakule ligilähedaltki niipalju inimesi. Mõnikord tundub, et oleme ära harjunud oma riigiga, et kõik on normaalne, elementaarne, iseeneslik. Õnneks saadakse mingil hetkel aru, et need asjad polegi tänases maailmas võib-olla nii elementaarsed – et mõtle, ütle ja tee, mida õigeks pead või tahad.
Selle peo tunnuslause oli “Millal sina viimati märkasid, et Eesti on vaba?” No kui sa näiteks ise maal oma naabritega suhtled – kas on põhjust küsida, et millal seda viimati märgati?
Jälle seesama asi: enne viimaseid sündmusi olid kõik hakanud vabadust kuidagi väga-väga enesestmõistetavaks pidama. Ja teisalt täiesti õige. Tegelikult ju peakski see olema elementaarne, et inimene ei pea iga päev tunnetama ohtu vabadusele… Seetõttu pole ilmselt põhjust igal minutil märgata. Me vaatame ikkagi eelkõige riike, kus vabadus on kestnud aastaid ja aastaid, kus see ongi kõigi asjade naturaalne osa ja me joondume nende järgi. Võib-olla viimase 17 aasta suurim illusioon ongi see, et vabadust ei kõiguta justkui miski. Ja sugugi mitte ainult eestlaste illusioon. Et domineeribki selline fukuyamalik sedastus – vabadus saavutas juba selge võidu, nii see nüüd jääb ja kõik on igavesti korras. Ei pruugi olla.
Mingi ettevaatus peaks säilima, mitte paranoia?
Juba läinudaasta noortelaulupidu kasvas tegelikult mitu korda suuremaks, kui oodati. See näitab, et individualistlikul eestlasel on aeg-ajalt vaja üksteist oma riigis tajuda. Järelikult on asjalood eluterved.
Mul tuleb meie riigi lähiloole mõeldes alati võrdlus kasvava lapsega. Mäletame ju, kui räägiti näiteks viieaastasest Eestist kui mingist iseäralikust imest. Vabadusimest, demokraatiaimest ja mis kõik veel. Täitsa tüüpiline lugu. Viieaastaselt on iga laps geenius – kes jookseb kõige kiiremini, kes laulab kõige andekamalt, kes joonistab hämmastavalt või midagi muud. Tüüpiline ema jutt, kõike ikka kõige geniaalsemalt. 17-aastasele oleks taolise terminoloogiaga lähenemine pisut napakas. No kuidas sa räägid niimoodi oma puberteedi viimaseid hingetõmbeid elavale noorukile?
Loomulikult mitte. Viieaastane on üks asi, aga edasi kasvamine hoopis teine. Seetõttu on 17-aastasele ka nõudmised kõrgemad: see, mis paistab viieaastase puhul imena, on 17-aastaselt lihtsalt ootuspärane. Ja üldse, kui panna perspektiivi, millised oleme täna ja olime toona, võiks rääkida võrdlusest nende riikidega, kes tulid sealtsamast lastetoast, kust meiegi ja nii-öelda alustasid tulekut samuti 17 aastat tagasi. See annab võrdlusena lihtsalt adekvaatsema pildi ja siis ehk on meie areng ikkagi päris imeline. Sageli kipume võrdlema end Soomega, Põhjamaadega jne, ent pildi õigsuse huvides ei ole see päris õige. Võiks mõtiskleda, mis mõnelgi puhul ja miks neist ühe lastetoa lastest saanud on.
Mõelgem kas või, kui paljud neist riikidest, kes kommunismiperioodist pärinevad, on langenud kas autoritaarsusesse või totalitaarsesse korruptsiooni. No ja siis võime ju tunda veidi uhkust, ehkki normaalne areng peaks olema normaalne kõikjal. Alati pole.
Sa oled sündinud 1953. aastal Stockholmis. Mis omakorda tähendab, et kui tankid 1968. aastal Prahasse sõitsid, olid 15-aastane. Mil moel sa seda takkajärgi registreerid ning mäletad?
Noh, see oli ?okk inimesele, kes oli kogu aeg pidanud kuulma, kui halb on Nõukogude Liit ja kommunism… Selles mõttes, et 15-aastaselt ja trotsliku teismelisena võid ju arvata, et ah, mis nad seal kogu aeg räägivad… Nii et tõeliselt silmiavav sündmus. Et see, mida mu vanemad mulle pidevalt selgeks teevad, vastabki tegelikult tõele.
1984-1988 töötasid raadio Vaba Euroopa uurimisinstituudis analüütikuna. Kuratlikult põnev aeg, sellesse nelja aastasse langes lõputult sündmusi – T?ernenko surmast alates Gorbat?ovi tulekuni ja lõpuks näiteks ka Eestimaa lauluni 1988. aasta septembris, 20 aastat tagasi.
No kuidas ma seda aega ikka mäletan… Registreerin põhiselt 16-tunniste tööpäevade ning 6-7-päevaste töönädalatega. Sel ajal muutus kõik tõesti nii kohutavalt kiiresti, et see tähendas minu jaoks eelkõige katkematut tööd. Minu jaoks oli põhiroll ju siiski seda kõike kirjeldada – et mis siis päriselt aset leiab. Ma ei kujuta ette ühtki teist perioodi, vähemalt oma elus mitte, kus kõik toimub niivõrd kiiresti.
See kiirus jätkus sul juba raadio Vaba Euroopa toimetuses, vist 1993. aastani, toimetajana. Millal tajusid, et sopast roomame me välja?
Ma tajusin seda umbes 16. aprillil 1988.
See polegi nii väga umbmäärane…
Sel päeval saabus Sirp, mis kirjeldas Loominguliste Liitude pleenumit. Ma lugesin selle materjali läbi ning adusin esmakordselt, et Eesti tuleb välja. Et ma ei oska küll öelda, millal Eesti vabaks saab, aga saab kindlasti.
Oled korduvalt öelnud, et Eesti tuleb teha suuremaks. No kuidas me saame seda mõista, mis see suurem Eesti õieti tähendada võiks?
Üks näide on loomulikult toimunu Gruusias, kus Eesti roll väikese riigina on tohutu. Eeldatavasti ei suudaks ju ükski 1,3 miljoni inimesega väikeriik suuri hoiakuid kujundada, ometi on kujundanud. Nii Euroopa Liidus, NATO-s kui ka välispressis. Nii et siin oleks näide täiesti olemas. Ent eks seda saab üle kanda ka paljudesse teistesse valdkondadesse. Kindlasti on solidaarsus Gruusiaga võimsam kui nii mõnelgi suurel riigil. Ja ma usun, et kui kõik suuremad riigid teinuks kohe seda, mida Eesti, olnuks Gruusia olukord kindlasti tunduvalt parem.
Meil on asi muidugi oma naha peal üle elatud, siin on teatud eelised. See oli vist üks Hollandi päevaleht, kus juhtkirjas avastati, et näe, Baltikum polegi Vene kohta pidevalt paranoilist jama ajanud, vaid vastupidi – neil oli õigus. Aga kui sisemisest Eestist rääkida, mida siinkohal suuremaks tegemine tähendab?
Viitasin, et kui me oleksime vähem enesekesksed ja mõtleksime rohkem, kuidas üksteist aidata, oleks juba pool tehtud. Ning kuidas eristada olulist ebaolulisest. Kui kõik see kollane, mis meie elus on, oleks vähemtähtis, võiks palju rohkem rahule jääda.
Millised on need põhikohad, kus kindlasti vigu teha ei tohiks?
Väga tõsine peaks olema debatt meie energiavarustuse üle. See läheb küll ehk liiga tehniliseks, aga kui me vaatame üle Euroopa, saab sellest ju aru küll. Kui pidevalt kuulata juttu, et vaja oleks näiteks samas Gruusia küsimuses väga ettevaatlikuks jääda – sest saame niipalju energiat gaasi näol Venemaalt, siis… Sõltumatus sõltub järjest rohkem sellest, kuidas toimib meie energiasüsteem. See on probleem, millele ei pea mõtlema ainult ala asjatundjad, vaid selle üle võiks mõelda kõik. Millised meie võimalused selles vallas siis ikkagi on?
Lisaks sellele tuleb tajuda, et need lahendused on väga aeglased ellu viidama, ja väga pikaajalised. Taibakem, et selliseid otsuseid ei tohi langetada sõltuvuses nelja-aastasest valimisperioodist. Niisiis, ei tohi lubada konjunktuurset lähenemist, see hakkab mängima ja mõjutama meie tulevikku.
Ma alles äsja lugesin kirjeldust, kuidas sujus koostöö president Haveli ja peaminister Klausi vahel T?ehhoslovakkias, kus kulutati suuri summasid, et haakida oma energiasüsteemid idast lahti ja ühendada need Saksa omadega. See võttis küll palju aega ning ressurssi, ent pikas perspektiivis oli samm ainuõige.
Ma loodan, et sinu psühholoogia-alane haridus tuleb sinu ametis ainult kasuks.
Aitäh!