PÄRIS HEA JUUBEL: Sel sügisel täitub Mart Laari esimesest valitsemisajast 20 aastat. Just see oli periood, mida võiks pidada uue Eesti riikliku demokraatia alguseks. KesKus palus Laari valitsuse ministritel ja asjapulkadel seda olulist perioodi meenutada. Üles astuvad Mart Laar, Tiit Pruuli, Kaido Kama, Lagle Parek, Paul-Eerik Rummo, Hain Rebas, Jaan Leetsar, Andres Lipstok, Heiki Kranich, Andres Lipstok ja Peeter Olesk.
Mart Laar (peaminister 1992–94): Juba see, et minust sai peaminister, oli täiesti absurdne
Kogu see aeg oli absurdne ja naljakas. Juba see, et minust sai Eesti Vabariigi peaminister, oli täiesti absurdne. Me polnud selleks absoluutselt valmis.
Kui aga vastata küsimusele kõige hullematest olukordadest, siis oli neid erisuguseid.
Meenutada võib hetki, mil oleks võinud Eesti Vabariigi peaminister pigem mitte olla, hetki, mil see tundus üsna ohtliku ettevõtmisena või hetki, mil tundsin ennast lihtsalt kohmetuna. Peamiselt koosneski peaministri amet sedalaadi hetkedest, kuid tooksin igast kategooriast välja ühe juhtumi.
Kõige rohkem ei tahtnud ma peaminister olla siis, kui ma enam tegelikult peaminister polnudki ehk mind oli just ametist lahti hääletatud. Kui öösel aga koju helistati ja iga natukese aja tagant informatsiooni täiendati ning Estonia katastroofi ulatus päris teadvusesse jõudis, oli hirmus küll. Mulgi oli ju selles laevas mitmeid tuttavaid. Käik Soome päästetöid jälgima ja pääsenutega kõnelema oli äärmiselt raske elamus, sest teha ei saanud enam midagi.
Teisest kategooriast meenuvad hetked Narva kriisi ajast, mil mõned mehed tahtsid Narva sõjaväge saata ja mu köögis magas automaator, et välisuks vajadusel otsetule alla võtta. Kui sel ajal Narva sõitsin, anti kaitsepolitsei poolt tõsine hoiatus, et nemad minu elu eest ei vastuta, sest nende teada kavandatakse seal atentaati. Narva ma ikkagi sõitsin, aga koos valge särgi alla seatud kuulivesti ja ühe mulle tundmatu musta arstikotiga härrasmehega, kes hiljem osutus kirurgiks ja kes pidanuks minust esimese kuuli välja võtma. Midagi nii hullu siiski ei juhtunud ja kõik läks õnnelikult. Narva kriis samuti.
Kolmandast kategooriast meenutan aga hetki peaministri ameti algusest, mis kõik olid väga piinlikud. Nii kartsin ma algul kui tuld kogu oma sekretariaati, sest ei osanud nendega midagi peale hakata. Mul ei olnud elus ühtegi sekretäri olnud. Minu meelest tegid need inimesed kõik väga tähtsat tööd, mistõttu püüdsin neid võimalikult vähe tülitada, saamata aru, et nende töö ongi lasta end tülitada. Ainult Tiit Pruuli teadis mind piisavalt, et alati otse kabinetti sisse jalutada ja asjad korda ajada. Muidu istusin seal algul nagu hunt urus ega julgenud pead välja pista. Alles pikkamööda tegi sekretäride lahkus ja professionaalsus mind julgemaks. Hea oli aga see, et neil päevadel õppisin neid tõesti usaldama ja pole seda hiljem kunagi kahetsenud.
Tiit Pruuli (Laari kunagine nõunik): Laar karjub inimese peale
Üks, mida ma Mardiga koos töötatud ja oldud aegadest ei mäleta, on see, et ta oleks kellegi peale karjunud või korralikult häältki tõstnud. Ta juhtimisvõtted olid ikka mäekõrguselt peenemad kui enamikul toonastel tippjuhtidel, vanadel parteitöötajatel või tehase- või autobaasidirektoritel.
Aga oli siiski üks kord, kus peaminister ärritudes selgelt viisakuse piire ületas. Olime visiidil Aasias. Koreas toimus 1993. aasta maailmanäitus ja sõitsime siis koos pea- ja majandusministriga ka Taisse ja Singapuri, et tollastelt Aasia tiigritelt malli võtta. Tais oli meile korraldatud suurejooneline vastuvõtt ja muuhulgas oli delegatsioon paigutatud imelisse luksushotelli. Vastuvõtu taset iseloomustas noorhärra, kes seisis 24 tundi peaministri hotelliukse taga ja ootas, et kas suurel valgel pealikul on talle mõni ülesanne anda. Poisi suureks pettumuseks ei olnud tal mitu päeva mingit tööd.
Lõpuks võttis ta südame rindu ja koputas uksele.
Laar, kellega olime just hommikust koosolekut alustamas, avas ukse, endal veel hambahari käes.
„Söör, kas oleks vaja, et ma viksin teie kingi?“ küsis teenistusvalmis poiss.
„Ei, tänan väga, pole vaja,“ vastas Laar.
„Söör, kas on muid korraldusi, mida saaksin täita?“
„Ei, kõik on hästi.“
Poisi nägu vajus pikaks, aga ta nägi veel üht võimalust: „Söör, kas võiksin teie hambaid pesta,“ sirutas ta käe hambaharja poole.
Laar taganes kätega vehkides ukselt väiksesse esikusse oma toa ees, ustav poiss tema järel.
Esikus, omade vahel, tegi poiss järgmise usaldusliku pakkumise: „Söör, kui te peaksite tüdrukut tahtma, öelge mulle kohe.“
„Ei, ma ei taha tüdrukut,“ teatas peaminister väga resoluutselt ja valjul häälel.
Nüüd tundus püüdlikule noormehele, et ta on lõpuks aru saanud, mida külaline vajab.
„Söör, te tahate poissi!“ teatas ta uhkelt ja teenistusvalmilt.
Ja siis ma kuulsin, et Mart Laar hakkas inimese peale karjuma.
Kaido Kama (justiitsminister): Kuidas Eesti sai proportsionaalse tulumaksu
Enne Laari valitsuse ametisse astumist oli tulumaks Eestis progresseeruv. Maks oli kolmeastmeline: mida suurem oli inimese sissetulek, seda suuremaks kasvas sissetulekult makstava tulumaksu protsent, kõige suurematelt sissetulekutelt oli see protsent 33. Valimisliit Isamaa kui tõsiselt parempoolne seltskond oli juba oma valimisprogrammi sisse kirjutanud ülemineku proportsionaalsele tulumaksule. Samamoodi sai see asi fikseeritud ka koalitsioonileppes ning proportsionaalsele süsteemile üleminek pidi olema uue valitsuse üks esimesi ja tähtsamaid ettevõtmisi. Aga idee realiseerimisel tekkisid raskused.
Nimelt polnud tublid rahandusministeeriumi ametnikud sellest muudatusest sugugi vaimustatud. Rootsist tulnud minister Üürikesel neist jõud üle ei käinud ja sel ajal polnud vist ka Pant veel kantslerina ametisse astunud. Ja nii käis siis Üürike koos oma ametnikega päris mitmel järjestikusel valitsuse kabinetiistungil ja lasi neil ametnikel valitsusele tõestada, et proportsionaalsele tulumaksule üleminek pole kohe kuidagi võimalik. Valitsus arvas, et on võimalik küll ja nõudis rahandusministeeriumilt konkreetsete seaduseelnõude väljatöötamist. Aga järgmisel kabinetiistungil kordus jälle sama lugu.
Siis ühel taolisel istungil Nurme tänava residentsis sai mul hing täis, ma olen ikka olnud sihukene kuri ja resoluutne inimene. Nõudsin ametnikelt algandmed välja ja me hakkasime sõna otseses mõttes seal kohapeal arvutama. Rehkendus iseenesest polnudki teab mis keeruline – et kui palju laekub vana süsteemi järgi riigieelarvesse üksikisiku tulumaksu ja milline peaks olema proportsionaalse tulumaksu protsent, et kokku laekuks sama palju. Ja sealsamas Nurme residentsis tookord siis see 26% välja arvutatigi.
Lõbus oli kogu asja juures see, et klassikaline tööjaotus ametnike ja poliitikute vahel oli täiesti pahupidi pööratud. Ametnikud kippusid langetama poliitilisi otsuseid Eesti maksusüsteemi tuleviku kohta. Ning ministrid tegid ametnike tööd ja arvutasid protsente välja, nii et higipull pealae peal.
Tegelikult sai Eesti omale tookord väga hea maksusüsteemi. Proportsionaalne süsteem kui selline vähendas oluliselt ahvatlusi sissetulekute varjamiseks. Nii või teisiti tuli riigile ära maksta kindel protsent sissetulekutest, ükskõik kui suured või väikesed need siis olid (siiski-siiski – maksuvaba miinimum hakkas vist juba tol ajal kehtima). Lisaks kehtestati täpselt sama 26%-lise määraga tulumaks ka ettevõtetele. See omakorda võttis maha soovi ja tahtmise teha oma töötajatele mitmesuguseid palgaväliseid soodustusi. Maksuameti töö muutus oluliselt lihtsamaks ja tõhusamaks. Ja tol ajal polnud maksude laekumine veel sugugi enesestmõistetav asi.
Mul on senini kahju, et seda maksusüsteemi Reformierakonna juhtimisel muutma hakati. Ei olnud rahva hulgas olemas suurt vastuseisu sellele 26 protsendile. Ja ei tunne ennast keegi praegu oluliselt rikkamana sellest, et see protsent on väiksemaks tehtud. Küll aga oleks vana süsteemi jätkudes oluliselt lihtsam tasakaalustada meie pingelist riigieelarvet. Rääkimata veel juba olnud või eesseisvate kriiside üleelamisest.
Lagle Parek (siseminister): Miks te narrite meid karuga?
Algas minu ministriaasta muidugi Pullapää poistega, nagu ka lõppes. Esimene põhiseaduslik valitsus oli andnud just Riigikogus vande ja siirdunud jooma šampanjat, mida esimeses voorus pakkus lahkuv peaminister Tiit Vähi ja teist vooru alustav peaminister Mart Laar. Valitses kena, sõbralik õhkkond. Hain Rebase ja minu juurde tuli lahkuv kaitseminister Ülo Uluots ja teatas kaunis sapiselt, et teie ERSP poisid on eelmisel ööl tapnud paar meest, kes tulid raha nõudma Kibuvitsa baarist. Need poisid olid Pullapäält. Küsimus oli, et kas ikka nii tohib. Pullapää liider oli tõesti meie erakonna liige.
Saatsime üldsusele tundmatu mehe, Jüri Ruusi kohapeale asja uurima, laipu muidugi polnud, aga pätte oli Pullapääl kõvasti tuuseldatud küll. Hommikul tuli nad haiglasse viia. Aga sealt varastasid sõbrad nad paari päeva pärast ära. Polnudki vaja lahendada dilemmat, kas omakohus on lubatud.
See küsimus vaevab mind siiani.
*
Kuulusin valitsuskomisjoni, mis moodustati Ida-Virumaa probleemide lahendamiseks. Kord kui olin kohtumas Narva elanikega, esitas mulle üks vanem vene daam küsimuse: „Miks teie narrite meid karuga?“ See oli mulle täiesti arusaamatu küsimus, aga kõrvalt seletati, et üks tsirkus Venemaalt sõitis etendusi andma Eestimaale, aga karul polnud paberid korras (ilmselt mõned arstitõendid) ja karu jäi puuris piirile tagasiviimist ootama. Ilmselt keegi pani puuri ette mütsi ja siit ka see tundetulv!
*
Jälle Ida-Virumaa! Aega ei mäleta, aga keegi kurtis meile ministeeriumis, et kas me ikka teame, kui ohtlikult hoitakse kaevanduste lõhkeainet, et laod on praktiliselt valveta. Sõitsime autoga asjaga tutvuma. See ladu, mille olime valinud, asus metsa sees, kitsas tee viis sinna juurde. Kohale jõudes nägime, et meie sõidukit nähes ja halba aimates hakkas kohalik valvur – selleks oli kaunis ümmargune naine – kiiresti kinnitama ümber oma talje vööd püstoliga ja see vöö ei andnud end kuidagi kinni panna, vaatamata pingutustele!
Paul-Eerik Rummo (kultuuriminister): Olen laias laastus rahul
Mul nagu pole seda pimesoolikat, mis just kõiksugu halvad asjad endasse kogub ja kääritab. Ja siis suvalisel hetkel lõhkeb. Eriti lollisti sobiks selleks hetkeks sünnipäevapidu. Vanu värke klaarida saab muulgi ajal, kui just muidu elada ei suuda.
Olin siis ja olen ka praegu laias laastus rahul sellega, mida, ja sellegagi, kuidas see valitsus tegi konkreetsetes oludes. Teadagi oli igasugu sisekonflikte ja kokkupõrkeid, mis aga pikemas vaates tulid ka pigem kasuks. Põhiliselt olid need iseloomude ja isiklike ambitsioonide, mitte poliitilise põhisuuna pinnal. Natuke nagu lastehaigused ja igaühe loomulik vajadus end uutes aegades paremini positsioneerida. Koalitsioon oli ju tegelikult õige kirju, juba Laari isamaaline valimisliit üksi koosnes oma viiest-kuuest osast. Kusjuures arvuliselt ühe väiksemana nendest saime oma liberaalse agenda täitsa viisakalt läbi viidud. Mida sa hing veel tahad. Ei hakka punnitamagi, et midagi eriti jäledat meelde tuletada või leiutada.
Madis Üürike (rahandusminister): Otsus jäi, et ostame ka punase vaiba
Kirjeldaks, kuidas rahataotlus võis toimida ja kui vähe raha oli. Oli valitsuse istung Toompeal, hilissügis 1992.
Enne istungit pöördus välisminister Trivimi Velliste minu poole sooviga toetust saada. Ta tahtis valitsuse päevakorda täiendada punktis „Eraldised valitsuse reservfondist“.
Asi oli selles, et Eestit pidi külastama Saksa president Weizsäcker ja selleks puudus raha eelarves. Nüüd soovis ta raha valitsuse reservfondist.
Enne istungit vaatasin välisministeeriumi eelnõu üle ja küsisin, kas tõesti seda punast vaipa hinnaga 300 000 krooni on vaja. Trivimi vastas, et tõmbame selle maha, kui ma olin ülejäänuga nõus. Nii jäigi.
Trivimi kandis oma taotluse ette ja mainis, et oli minuga kooskõlastanud ja et ma olin kõik heaks kiitnud, välja arvatud punase vaiba. Siis võttis sotsiaalminister Marju Lauristin sõna. Ta mainis, et kevadel pidi Rooma paavst külastama Eestit ja siis on igal juhul punast vaipa vaja. Otsus jäi, et ostame ka punase vaiba.
Hain Rebas (kaitseminister): Kas torpedeeriti meelega? Ükspuha!
Esimese põhiseadusliku kaitseministri ülesannete hulka kuulus ka nn riigikaitse kontseptsiooni loomine ja riigikogu heakskiiduga elluviimine. Pidime aru saama, kuidas kaitsta meie taastatud vabariiki. Säärased plaanid nimelt puudusid. Alustada tuli järelikult nullist.
NB! Tollases kaitseministeeriumis töötas 23 isikut, kellest pidin kohe vallandama aseministri (rasvase korruptsiooni tõttu), terve ehitusosakonna (praagi ehitamise tõttu) ja kaks polkovnikut (valenõu ja passiivsuse pärast). Ja eelkäijalt ülevõetud lühiseelikulise sekretäri, kelle peamine mure oli, kas uuele ministrile meeldivad rohkem brünetid või blondiinid…
Kutsusin kõigepealt vestlema „endised“ asjamehed riigikaitse alal, nagu Arnold Rüütel, Raivo Vare ja Indrek Toome.
Järgnevalt kirjutasin kõikidele riigikogus esindatud erakondadele ja selgitasin, et nüüd peaksime katsuma leida ühise keele ja meele nii tähtsas ja kulukas küsimuses kui riigikaitse ning palusin nende kõikide arvamusi ja visioone. Et tekiks võimalikult lai alus, kust alata tegelikku tööd. Ei ühtegi vastust. Muide, ka mitte Isamaa poolt.
Hakkasime tööle, koos peastaabi ülemaga, kolonel Laaneotsaga. Järgmiseks lülitus tööprotsessi kaitseministeeriumi nõunik Enn Tupp, kellel olid suured riigikaitse kogemused ülemnõukogu ajast.
Saatsime siis ühe esimese kokkukirjutatud versiooni kõikidele erakondadele ja asjasse puutuvatele institutsioonidele nagu välis- ja siseministeerium, peastaap, piirivalve, politsei, päästeteenistus, küllap ka nn kaitsealgatuskeskusele jne. Kutsusime neid suurele nädalalõpulisele, teemat edasiviivale seminarile Lohusalus. Siis saatsin tulemuse lihvimiseks Jaan Krossile, kes ju väljaõppelt jurist ja pealegi „hea eesti keele tundja“.
Ahjaa, vahepeal olin palunud ka „kolonelleitnant“ Lembit Tõnsi, „kolonel“ Elleri nn kaitsealgatuskeskuse staabiülemat, visandada riigikaitse kontseptsiooni. Tagasi toodi poolteist lehekülge teksti, tasemel, mille oleks ära teinud ka mu veel gümnaasiumiealine poeg.
Aegsasti enne riigikogu vastavat sessiooni saatsin kõikidele riigikogu liikmeile tutvumiseks meie jaankrossiliku täpse ja elegantse lihviga „riigikaitse põhialused“. Mõte oli muidugi see, et riigikogulased jõuaksid sellesse süveneda enne ametlikku arutelu ja hääletamist. Kas nad seda tegid, ei tea.
Igatahes, pärast riigikogu, nagu mäletan üsna asjalikku arutelu, läkski hääletamiseks. Ja jäigi valitsuse/kaitseministeeriumi riigikaitse kontseptsioon alla, hääletati riigikogulaste poolt maha. See tähendab, et meie oma valitsuskoalitsiooni riigikogulased, eesotsas fraktsiooni vipi Illar Hallastega, a) kas meelega torpedeerisid ERSP ministri eelnõu või b) magasid selle olulise momendi lihtsalt maha.
Ükspuha. Tulemus selge – korralik läbikukkumine: aga, palun väga, kelle?
Jaan Leetsar (põllumajandusminister): Sõna said kõik
Minule meenub mõneti absurdse/naljaka loona üks Laari valitsuse ööistung. Oli suveaeg ja istung kutsuti kokku mõneti ootamatult õhtul kella kümne paiku. Teemat eelnevalt teada ei antud. Hiljem selgus, et valitsuse istungi olid algatanud Laari omad kamraadid, kes olid nõuks võtnud Laari valitsusjuhi kohalt tagasi kutsuda. Oli ju Laar rahvale natukene luisanud (või hädavalesid kasutanud!) Vene rubla tehingu kohta või siis Iisraeli relvade sobivuse kohta. Ilmselt ei kannatanud Laari sõbrad seda välja ja otsustasid värgi ära lõpetada.
Keegi (pole tähtis, kes) esines spetsiaalse sõnavõtuga valitsuse ees ja palus panna Laari sobivus valitsuse liikmete poolt hääletusele. „Valitsuse kukutajate“ sooviks oli, et Laar astuks kas ise või valitsuse enamhäälte nõudel tagasi.
Tuletan lugejatele meelde, et toona oli valitsuses esindatud neli erakonda – Isamaa, ERSP, EMKE ja sotsid; neist kaks viimast olid moodustanud valimisliidu Mõõdukad. Mina olin valitsuses Eesti Maa-Keskerakonna esindajana. Kohe alguses tundus kogu asi mulle kuidagi kahtlasena. Igatahes ei tahtnud Mõõdukad minu mäletamist mööda kuidagi hääletada. Aeg kulus vaidlustele ja teineteise süüdistustele, Mõõdukad vaatasid asja nagu kõrvalt. Jooksis juba järgmine päev, aga ikkagi mingile kokkuleppele polnud veel jõutud. Mäletan, et ühel hetkel koitis mulle, et mul on kotis Eesti Vabariigi Põhiseadus. Võtsin selle välja ja hakkasin kogu valitsusele ette lugema § 92 all kirjeldatud Vabariigi Valitsuse tagasiastumise korda. Seal oli ja on selgelt kirjas kolm punkti. Vabariigi Valitsus astub tagasi: 1. Riigikogu uue koosseisu kokkuastumisel; 2. peaministri tagasiastumise või surma korral ja 3. kui Riigikogu avaldab Vabariigi Valitsusele või peaministrile umbusaldust.
Seejärel sõnasin, et valitsuse liikmetel puudub igasugune pädevus Laari umbusaldada ja et kolleegide ettepanek on põhiseaduse vastane. Lisasin veel, et tagasiastumise otsuse saab teha ainult Laar ise, kui ta just surnud ei ole. Seepeale ei osanud keegi enam suurt midagi lisada ja Laar ütles, et läheb oma tuppa pooleks tunniks iseendaga nõu pidama. Hommikutaevas hakkas juba helendama, kui Laar meie juurde tagasi tuli ja ütles, et tema ise tagasi ei astu. Sellega sai see ööistung ka otsa.
Toompea hoovile minnes mõtlesin taksopeatusse minna, et taksoga koju sõita. Äkki käis autosignaal ja ma nägin, et minu autojuht oli mind truult oodanud päikesetõusuni. Silmad häbi täis, et ma ei märganud autojuhti õigel ajal koju magama saata, sõitsime koos koju. Andsin talle vist vaba päeva ja ise läksin paari tunni pärast rahulikult tööle, nagu midagi poleks juhtunud. Ma hästi ei mäleta, kuid ega vist ajakirjanikud ka „hapukurgihooajal“ asjale päris hästi pihta ei saanud.
Minu arvates käitus Laar toona riigimehelikult ja mul pole talle midagi ette heita. Laar juhtis valitsuse istungeid reeglina vägagi korrektselt: sõna said kõik ja hääletused olid igati demokraatlikud, kuigi maaelu arendamise küsimustes olid meie seisukohad vahel isegi vastandlikud.
Andres Lipstok (rahandusminister): Mardiga kasiinos
Minu kokkupuude Laariga algas siis, kui olin Läänemaa maavanem. Meeles on temaga venelaste poolt mahajäetud sõjaväe vara nn inspekteerimine Kiltsi lennuväljal. Laar külastas aktiivselt sõjalennukite angaare. Eesmärk oli leida nendele mingi uus otstarve, paraku meie siis ega ka tänased tegelased ei ole nende angaaridega midagi mõistlikku pihta hakata osanud. Laar temale omasel tempokal viisil kulges angaarist angaari ja saatjaskonnal oli raske sammu hoida.
Ühe visiidi järel jõudsime Haapsalu tuntud klubi Aafrika kasiinosse. Laua ümber tekkis – nagu sellises kohas tavaliselt – hasart. Žetoonide puudumisel hüüdis Mart üle õla ainult ühe sõna „žetoon“, ümberringi olid ju kõik nn omad, ja kui selline käsk tuli, siis tuli käsk täita. Ikkagi peaminister. Mängu lõpptulemus oli siiski selline, et kõik sissepandud raha tuli tagasi ja seega võlgu ei jäädud. Ehk siis tulime välja õigel ajal.
Üldiselt oli Mardiga asja ajada kerge. Kuulas hoolega ja otsustas kiiresti. Vahel tundus küll, et kõigist teemadest lõpuni aru ei saanud, aga otsustas ikka kiiresti. Eks see näitas ka temapoolset usaldust.
1994. aastal, kui Laari valitsusel tekkis esimene nn valitsuskriis ja liberaalid otsustasid valitsusest lahkuda, ei olnud Mardil mingit probleemi teha ettepanek tulla valitsusse liberaalidele, kes sel hetkel ei olnud poliitika eesliinil ehk Toompeal. Sealt algas minu koostöö Laariga valitsuses – tema peaminister, mina rahandusminister. Ju siis see probleem ei olnud koalitsioonis nii suur, et sellise lahenduse neelasid alla kõik koalitsiooni pooled. Igapäevastes tegemistes usaldas Laar oma lähemaid kolleege ehk siis valitsuseliikmeid ja seega nn ülevalt poolt ehk peaministri büroo kaudu mingit survet ei olnud.
Heiki Kranich (rahandusminister): Tahtmine teha ja täielik kogenematus
Selle aja märksõnadeks olid nii asjaosaliste suur tahtmine midagi ära teha (ja teha oli küll ja veel) kui ka täielik kogenematus, et kuidas seda riiki ikkagi juhitakse ja poliitikat tehakse. Lisaks veel see eestlastele nii tavapärane individualism ja loomulik võimetus minna oma ainukordse idee realiseerimise nimel mingilegi kompromissile. Aja jooksul nii kogemused kui ka valmisolek teha kriitilisel hetkel kompromiss muidugi kasvasid. Eks üks sellistest kompromissidest oli ka valitsusremont 1994. aasta jaanuaris, aga tuli hõõgus tuha all edasi ja eks ta lõpuks ka lahvatas.
Nii juhtuski lõpuks, et Laar laskis mõne siseopositsionääri valitsusest lahti, mõni läks protestiks ise ja samamoodi protestiks läksid valitsusest ka seni Isamaaliiduga vägagi tihedalt seotud liberaalid, s.o Paul-Eerik Rummoja mina. Siis sai Isamaaliidu lõhenemine päevselgeks, siis läksid ka Mõõdukad ja lõpuks tuli minna ka Mardil endal. Andres Tarandi valitsus tiksus küll ilma suuremate segadusteta valimisteni, kuid siis selgus, et kõige suurem kaotaja tolles Isamaasõjas oli olnud Isamaaliit ise ning kätte jõudis Koonderakonna aeg oma hiilgust ja langust demonstreerida.
Aga tagasi Mardi esimese valitsuse juurde. Kõike oli, peaasjalikult seda „isamaalist kärsitust“, mille kallal toona palju aasiti, ning igasugu jamasid ja rumalaid otsuseid ka, mida seesama kärsitus põhjustas. Oli aga väga palju selliseid otsuseid, ilma milleta poleks Eesti täna niisugune nagu ta on – hoopis kõvasti kehvem oleks.
Kokkuvõtteks saan öelda, et vaatamata tollele isamaasõjalisele üldkuvandile polnud Laari esimesel valitsusel Eesti üldist edenemist arvestades suurt häda midagi.
Peeter Olesk (kultuuriminister): Omad mehed ja asjalood
Mart Laari esimeses valitsuses polnud ühtegi professionaalset tipppoliitikut, vaid me kõik – ministrid ja teised valitsuse liikmed, sekretärid, julgeolekupoisid, autojuhid jne – olime romantikud. Suhted olid seepärast väga lihtsad, ent ilma semutsemiseta ja juurde tuli õppida kiiresti. See oli pisut nagu klassiruum Paunvere kihelkonnakoolis õpetaja Lauri ning köstri äraolekul.
Valitsuskriisi „patoloogiline anatoomia“ jõudis minuni aga juba kevadel 1993, kui kaitseministrit professor Hain Rebast hakati süüdistama tema meeskonna seotuses KGB-ga. Lääne mõistes tähendanuks see ministri tagasiastumist, ehkki kriminaalasja ei algatatud. Hainilt nõuti ministeeriumi kantsleri Priit Heinsalu ja juristi Tõnu Põdra vallandamist, kuid oli selge, et neid ohverdades poleks ta ennast ikkagi päästnud ning nõnda ta käituda ei tahtnudki. Hain oli mind korduvalt kutsunud poliitiliseks nõunikuks, mida ma ei tahtnud, sest siis tulnuks minna Tartust ära olukorras, kus Eesti Kirjandusmuuseumi kui institutsiooni ähvardati lõhkuda.
Tuleb meelde ka Maapanga lõpp. Valitsuse istungi algul astus Andi Meistri ja minu juurde ERSP fraktsiooni esimees Viktor Niitsoo, kes teatas lühidalt, et fraktsioon toetab Mart Laari, millele ma vastasin, et kuna ministrid alluvad fraktsioonile, käib see järelikult ka meie kohta. Et varem asjasse pühendatud kolleegid oleksid meie otsusega kursis, tuli mul kirjutada mitu koolipoisikirjakest. Mart Laar pani seda laua otsas istudes muidugi tähele ja tegi vastava märkuse, ent ERSP oli vandenõust väljunud. Ülejäänud panid ameti maha. Seejuures ei olnud ministrite vandenõu mitte protsessi algus, vaid lõpp, sest talle eelnes mitu lepitavat koosolekut – ilma mingi tulemuseta. Ega Maapangal polnud ka mingit kollektiivset põhjust survestada – nagu praegu öeldaks – isiklikult Mart Laari, kuid kelle näol ja kelle arvelt oleks tulnud tookord maailmale tõestada, et Eesti riik on maksujõuline?
Ma ei usu, et see oli elukooli õppemaks koos vigade parandusega, vastasel korral puuduks mulje, nagu oleks Vene Föderatsioon pidanud Maailma Kaubandusorganisatsiooniga läbirääkimisi nõnda, justkui meie sinna organisatsiooni ei kuulukski. Ja vastasel korral poleks ka segamini, millal tähendab Eesti riik Eesti kodanikkonda, millal hoopiski ainult riigikogu, millal kõigest mingi ettevõtte üldkoosolekut ministri üksikisiku nagu posti kujul.
Kehtiva põhiseaduse järgi saab selles segaduses korda luua üksnes parlament, kuid kust ta võtab selleks aja, kui ta nii palju lubab ropendamist?
