PANEB PEA PROOVILE: Eesti muusikaviktoriini valitseva meistermeeskonna Hunt liige Erik „Erikaru“ Aru annab ülevaate melomaanide seas populaarsest ajaveetmisviisist. Vaiko Epliku puhvetis „Sinilind“ toimuv musaviktoriin töötab täisgaasil.
Kolmapäeva õhtuti kella kaheksa ringis hakkab Uuele tänavale kinomaja ukse ümbrusesse rahvast kogunema. Seltskond, milles mõnevõrra rohkem on mehi, kel vanus enamasti vahemikus 25 kuni 40 aastat, sekka nooremaid-eakamaid, laekub riburada pidi kohale. Mõni läheb otse sisse, hulk jääb aga ukse ette suitsetama, ummistades lõpuks terve kõnnitee. Mingil hetkel hakkab summ hõrenema ja kuskil veerand kaheksa paiku on kinomaja viimasedki tulijad endasse neelanud. Algab muusikaviktoriin.
Karaoke ka
Umbes poolteist tundi hiljem, kui viktoriin läbi, valgub sama mass taas kinomaja ukse ette, et tulemuste ja õigete vastuste teatavaks tegemist oodates suitsu teha ning omavahel arutada, kes mida teadis ja millised need õiged vastused võiks olla. Ja kui õiged vastused-tulemused teada, ei lähe see kamp sugugi laiali. Edukamaid premeeritakse nimelt jookidega ja ega teisedki võistkonnad ranget karskust viljele.
Mõnikord päädib kogu üritus karaokega, mis uljamal juhul võib väldata nelja-viieni hommikul. Viktoriini-karaokele esimest korda sattunud inimesed tunnistavad tavaliselt, et sellisest üritusest oli neil varem üsna teistsugune arusaam: enamik Sinilinnus lavale trügijaid peab nimelt arvestataval määral viisi ja mõnda võib suisa heaks lauljaks nimetada. Sinilinnu karaokelavalt on aastate jooksul käinud läbi rahva armastatud esinejad Vaiko Eplik, Chalice, Jaan Pehk ja Robin Juhkental, praegugi on tihedad külalised Madis Aesma ja Tanel Kuningas.
Viies hooaeg
Tallinnas käib muusikaviktoriin juba viiendat hooaega, toimunud on üle 140 mängu. Tartus, kus algas viktoriin 2012. aasta veebruaris neljapäeviti kohvikus Nälg ja pärast selle sulgemist kolis ümber Naiivi, on peetud 14 mängu enam. Tallinna muusikaviktoriin sai alguse Mustas Puudlis, kuid see asutus jäi kiiresti kasvanud huviliste massile kitsaks ja iganädalane võistlus kolis ümber samade omanike suuremale pinnale – kunagisse kinomaja saali Sinilinnus.
Vanad olijad, kellest märkimisväärne osa on muusikaviktoriinil pidevalt käinud juba kõige esimesest nädalast saadik (leidub selliseidki, kes osalevad viktoriinil nii Tallinnas kui ka Tartus), on praeguseks omavahel juba ammuilma tuttavaks saanud. Eks neid samu nägusid, keda igal nädalal muusikaviktoriinil näha, kohtab ka kõigil vähegi huvitavamatel kontsertidel. Nii tulebki välja, et suur osa pidevaid käijaid suhtleb oma viktoriinikaaslastega märksa tihedamalt kui nende inimestega, keda nad on muidu harjunud oma sõpradeks pidama. Ja muidugi, viktoriinil on tekkinud ka hulgaliselt paarikesi.
Viktoriini esimene korraldaja Tallinnas oligi Eplik, kes tollal tegi ka peaaegu iga nädal kõik selle küsimused. Praeguseks on küsimuste koostamine jäänud peaasjalikult osalejate endi peale – igal nädalal korraldab mängu mõni võistkond, suhteliselt harva käib ka külalisküsijaid. Ühest küljest ei viitsi keegi gastroleerijaid eriti moosida, et nad ikka kindlasti kohale tuleks. Teisalt kaasneb sellega alati ka oht, et inimene, kes ei tunne seltskonda, ei oska õige raskusastmega mängu teha. Pigem eksitakse ikka ülemäärase keerukuse poole, pärides näiteks mõne muidu täitsa tuntud kollektiivi sellist pala, kus laulab bassimees ja tavapärane laulja mängib hoopis trumme, kitarrist on aga oma pilli vahetanud ksülofoni vastu. „No seda nad küll ära ei tunne,“ hõõrub oma salakavalusest vaimustunud viktoriinikoostaja käsi. No ega tunnegi. Ja siis ei maksa imestada, kui võitja punktiskoor on mängu lõpuks harilikust paar-kolm korda madalam.
Milline on edukas võistkond?
Tavapärases Tallinna viktoriinis on 18 küsimust, standardküsimuse puhul tuleb ära aimata kõlama pandud muusikapala esitaja, loo nimi, albumi nimi, millel see ilmus, ja ilmumisaasta (harilikult täpsusega pluss-miinus üks aasta). Kokku võib seega ühe küsimuse eest saada neli punkti, mängu maksimumskoor on tavaliselt 72 punkti. „Heaks“ loetakse mängu, mille võitja punktiskoor jääb 40 ja 50 vahele ning kümnenda koha saamiseks tuleb koguda umbes 30 punkti.
Kõik muidugi sellisele ideaalile lähedale ei saa. Tõenäoliselt kõige kurikuulsam on Rhythm Doctori poolt kunagi korraldatud viktoriin, kus võitja sai alla 20 punkti ja Hunt saavutas teise koha tosinkonna punktiga. Selgus, et briti jaoks lihtsad küsimused olid eestlastele võrdlemisi tume maa – nagu näiteks esimene Suurbritannia edetabeli tipu vallutanud reggae-lugu. Desmond Dekker and the Aces ja nende best online casino pala „Israelites“ ei ole meil just laiatarbemuusika.
Edukas võistkond koosneb tavaliselt üpris võrdväärselt sügavate muusikateadmistega inimestest, kelle meelisstiilid ei ole päris kattuvad – ikka teab mõni paremini hiphoppi, teine klassikalist poppi, kolmas rasket rokki. Süstemaatilise enesetäiendamisega ei viitsi viktoriinikud valdavalt tegeleda. Küsitavad muusikastiilid ulatuvad seinast seina, olles siiski mõnevõrra kaldu kitarripõhise popmuusika suunas. See väljendub eeskätt just raskusastmes – kui näiteks elektroonilise tantsumuusika või džässi poole pealt kõlab üldjuhul küsimusi ainult kuulsamate artistide kohta, siis indie-popi puhul ei põlata ära ka täielike obskuursuste pärimist.
Üksikute mängude arvestuses sõltub nii mõndagi loomulikult ka õnnest – kuidas küsimused parajasti sobivad. Näiteks möödunud hooaega Tallinnas domineerinud võistkonnal Sexwave, kes mullu jõudis umbes kahes kolmandikus viktoriinides vähemalt teisele kohale, läks Tallinna ja Tartu hooaja paremate meeskondade seast Eesti meistrit välja selgitav superfinaal üsnagi aia taha, tulemuseks alles üheksas koht. Mõnikord aga saab võidu meeskond, kes harilikult esikümne teisest poolest kõrgemale ei jõua. Pikemas vaates kipub muidugi tugevam oma võtma ja nii ongi hooaja lõpuks edetabeli eesotsas aastast aastasse võrdlemisi samad nimed, vahetub vaid järjekord.
Ja superfinaal
Muidugi, mõni meeskond on vahepeal kadunud, mõni on nime muutnud, mõne koosseis on tundmatuseni teisenenud. Mu enda tiim Hunt kandis kunagi asutajate järgi nime Priit, Andres. Kuna ma esimesel muusikaviktoriinil ei käinud ja teisel osalesin ühe muu võistkonna ridades, kes siiski kuigi pikalt koos ei püsinud, pidades formaati liialt keeruliseks, ei õnnestunud mul oma praegusele meeskonnale selle esialgse nime andnud härradest Andresega kohtudagi, sest selleks ajaks tema enam viktoriinile oma jalga ei tõstnud. Nii muutus võistkonna nimi – selleks sai Priit, (Andres). Teise hooaja alguses võttis võistkond oma praeguse, suhteliselt juhuslikult valitud nime. Aga algusaja liikmetest olen rivisse jäänud vaid mina.
Tartus on reeglid vähe teised. Küsimusi on rohkem, võistkondades võib aga liikmeid olla vähem – neli. Naiivis on ka märksa napimalt ruumi ja neljaliikmelistenagi saavad võistkonnad nautida sõna otseses mõttes küünarnukitunnet oma rivaalidega. Kui tallinlased järgivad üldiselt Epliku kommet iga küsitava laulu kohta pikemaid lugusid ja vihjeid pajatada, siis Tartus vihjamise kommet kuigivõrd ei ole.
Erinevad on ka hooajatabelisse punktide jagamise skeemid. Tallinnas on lahendus eurovisioonilik – mängu võitja saab kümme punkti, teise koha eest üheksa ja nii edasi, kuni kümnenda kohani, mille eest laekub üks punkt. Kui mitu võistkonda üht kohta jagavad, liidetakse nende punktid kokku ja jagatakse nende arvuga. Tartus aga toimub arvestus protsentuaalselt – võitja skooriks võetakse sada protsenti, ülejäänud saavad nii palju protsente, kui moodustas nende tulemus võitja omast. Hooajatabelis liidetakse need kokku ja nii ongi Tartu edukamatel võistkondadel hooaja lõpus tabelis tuhandeid protsente.
Nende erinevuste tõttu on jaanipäeva paiku, kui Tallinna ja Tartu hooaja paremad võistkonnad – tänavu oli neid kummastki linnast kaheksa – kokku saavad kahes superfinaalis, et välja selgitada Eesti meister, tegu kompromissiga mõlemast formaadist. Võistkonnas võib olla viis liiget ja küsimuste juurde käivad vihjed. Kahe mängu võitja punktiarvestust aga peetakse Tartu moodi, protsentides.
Neljast korrast pooltel on võidukarikas läinud Tartusse, pooltel Tallinnasse. Seda, kuidas läheb sel korral, näeme juba järgmises juunis.
