TALLINN PÕLEB: Kas Eesti on endiselt punk? Või ei ole? Või kes on? Või ei ole? Ivo Uukkivi – vanasti Munk – ja Juku-Kalle Raid mõtisklevad selle üle lohakalt soojal moel. Eelkõige põhjusel, et Munk mängib ühiskondlikus sisepungietenduses ning vokaal-instrumentaalkollektiiv Velikije Luki hakkab sünnipäeva tähistama, ehhehhee ja pirraki!
Tere, Ivo! Ma lugesin pressiteadet, et sa oled uuesti punkariks hakanud!
Sind tõmmati tillist selle pealkirjaga. Ära usu pealkirju! Ise annad ajalehte välja! Ei ole! Ma ise ka ehmatasin, kui lugesin. Kas tõesti? Punkar? Vaatasin peeglisse. Uh. Kõik oli siiski endine. Ilmselt kellelgi on vaja „(Teisitimõtleja)“ etendust ja Velikije Luki sünnipäevakontserti reklaamida ja siis mõeldakse selliseid ülikavalaid nükkeid välja. Teen kohe siis siin reklaami ausalt ära, ilma mingi pealkirja ja punkariks hakkamiseta. Et siis „(Teisitimõtleja)“ Vabalaval alates 4. novembrist ja Velikije Luki 35 aasta kontsert 11. novembril klubis Factory, Madara 22. Külalisesinejateks on Huiabella Fantastica, Peeter Pask ja Nyrok City, Psychoterror ja Kurjam. Kui päris punki tahate tunda saada, siis kuulake neid. Velikije Luki ise aga on selline vana, mõranenud värviga naivistlik maal, mida ikka hea vaadata.
Mis see punkariks olemine õigupoolest omal ajal tähendas?
Pandi veidralt riidesse, aeti juuksed püsti, tehti edevaid fotosid, joodi täis, lärmati, käituti väljakutsuvalt, mille tagajärjel saadi peksa või viidi miilitsasse. Mingis mõttes nagu tänaselgi päeval, aga tollal oli see ennekuulmatu/nägematu.
Ma ise mäletan hunnikute kaupa noorukeid, kes pärast kooli pina tagurpidi selga ajasid, sinna 12 haaknõela riputasid ja kuhugi kontserdile siirdusid. Otse loomulikult jõid nad mingit surrogaati, mis oli kokku kallatud isalt näpatud Vana Tallinnast, piparmündiliksist ja nahapiiritusest ning seletasid, et on vinged punkarid.
Igal juhul kuulim, kui niisama, ilma 12 haaknõelata rentslisse räntsatada.
Punkarlus vist oligi sihuke asi, et punkar oli see, kes ennast selleks pidas? Mind arreteeriti samuti korduvalt ebakorrektse riietuse pärast Moskva eest, aga ikka ma ei öelnud, et olen punkar. No ma polnud ka. Kuidas see punk-olek sinu teadvusesse üldse imbus?
Aa, sa ei olegi punkar või? Ma arvasin, et oled – siiani. Oled küll. Kaugele on näha.
Tead, ma ei mäleta enam hästi, kuidas see minu teadvusse ilmus. Kuulsin Sex Pistolsit Vikerraadiost ja siis varsti juhtusin kokku teiste selliste inimestega, kes ka olid juhuslikult Vikerraadiot kuulanud ning siis tundsime, et siit edasi on tee ühine. Vikerraadiot kuulan tänapäevani, aga Pistolsit pole sealt ammu tulnud.
Eesti punkidel ja briti originaalil on kõva sotsiaalne vahe. Siin kippusid nad olema rohkem kas intelligendivõsukesed või siis korralike humanitaarkalduvustega, samal ajal kui Inglismaal oli tegemist pigem prolepoegadega, kes ajasid selga maika „I hate Pink Floyd“ ja päev tehtud.
Nii oli jah. Igal maal vastavalt vajadusele ja kohalikule nõudmisele.
Meie punkarite psüühet ning minapilti proovisid kaunis kesiste tulemustega tabada mitmedki vanema põlvkonna kirjanikud, kes ise jäid kuhugi hipindusaegadesse. Teet Kallas näiteks, kes kirjutas küllaltki naiivse pildi kodumaisest pungi kunnist Super-Kaarelist, kellele allusid alati viivitamatult kõik teised punkarid. Päris elus ju nii ei olnud.
Pole kuulnudki sellisest asjast. Kust seda saab? Tundub naljakas.
„Eesti pungiliikumist on haaranud kriis,“ lõugas Super-Kaarel. Kas nii ka tegelikult juhtus?
Tead, ma ei ole mingi pungiekspert ega eestkõneleja. Olen sellest väga kaugel, ja pole mul mingit õigust siin pungi teemadel sõna võtta ja tegelikult on mul nendest pungiteemade heietamisest juba üsna siiber. No aga olgu peale. Ma ise taandasin ennast vaikselt punkari nimetusest 80-ndate keskel, siis kui punk hakkas vohama, arenema ja hargnema. Hiljuti jäid silma näiteks sellised pungi eriliigid nagu kommu- ja natsipunkarid, anarho- ja rahvuspunkarid, rohe- ja algpunkarid… Umbes nagu reformarid, keskid, sotsid, ekred, rohelised ja IRL. Kõik on vinks-vonks ilusti ära raamitud.
Üldiselt levinud arvamuse kohaselt tundsid kõik ENSV pungid üksteist, käisid omavahel läbi nagu parimad kamraadid ning elasid Toompea katakombides, milleks kutsuti tenniseväljakute all olevaid käike.
Mina küll kõiki ei tundnud. Mind viidi vahepeal Nõukogude armeesse ja jäin sisuliselt paariks aastaks kõrvale. Hoidsin madalat profiili. Katakombides ei elanud. Kasarmus olin.
Aga bändid vahetasid küll pidevalt omavahel liikmeid! Mis sa ise arvad, millised need kõige-kõige esimesed punkbändid olid?
Velikije Lukist on läbi käinud päris suur seltskond. Luki oli hüppelauaks J.M.K.E-le ja Jim Arrow & the Anachronesile. Minu kõrvu kostsid tollal sellised nimed nagu Generaator-M, Punk-T, Sex Telegramm. Mu klassivennad tegid bändi nimega Illegaalne Büroo. Ise laulsin Kopli Otellis.
Vaheküsimus: kas sa kodanik Uno Lauri Kohtla-Järvelt tunned? Üldiste arvamuste kohaselt olevat tema ENSV esimene punkar.
Uno Laur on minu jaoks alati mõjunud väga viisaka, suure südamega, hella Inimesena. Tunnen küll. Ta on praegu kõige vanem nn tegevpunkar, kõige pikema praksisega.
Ida-Virumaalt tuli üldse neid alternatiivikuid suure kühvliga.
Ida-Viru mehed olid palju pungiteadlikumad ja stiilsemad, väljamaa värgiga rohkem kursis. Tallinnas vohas maavillane isehakanud matsipunk. Mina sirgusin nende seas.
Kuidas sina pungikühvlile sattusid?
Käisin 2. keskkoolis, sealsed õpilased olid väga hästi muu maailma asjadega kursis. Mu pinginaaber, varalahkunud luuletaja Andres Allan Ellmann oli eriti terane sel teemal. Usun, et temalt tuli see põhiimpulss. Tema suurel vennal Raoul Kurvitzal oli bänd, mille proove nad tegid nende maja keldris Roosikrantsi tänaval. Kusjuures Kurvits on isegi Lukis trumme mänginud ühel kontserdil.
Kui selline vanem vend tuli, kitarr või trumm käes, avas mingi täissuitsetatud bändiruumi ukse kuskil keldris – kitarrid, võimud, mingi vana sohva, suitsukonid ja õllepudelid –, siis see tunne, mis sel hetkel endasse haaras, oli võimas. Nii sattusingi nende kübemete hulka sel kühvlil.
Mõni aeg tagasi andsid sellise viisaka inteka, kus rääkisid korralikku zen-juttu. Näiteks solvamisest, mis on mõttetu. Nojah, sa ju oledki Munk. Aga punk solvas ning vapustas ometi paljusid korralikke kodanikke!
Olen viisakas. Tuleb ette. Üsna tihti. Muide, punkarid on kõik väga südamlikud, üliviisakad, sirge seljaga tegelased. Eraelus. Ma vist olen solvunud, et praegu KÕIK solvavad valimatult kõiki. Kindlasti mitte kõik, aga mulle meeldib see sõna siin. Kõik on nagu mingid kuradi ülbed punkarid, kuid siiski väga kaugel sellest. Ja see ei vapusta enam kedagi. Lihtsalt tüütu, kui keegi jälle oma arust hästi lajatab. Siis, palun väga, viisakas olles saad sellest massist eristuda. Lennart Meri oli äge tegelane, iga eestlane peaks äratama endas oma sisemise Lennarti. Või oldaks siis vähemalt vaimukad. Mõttetu. Läbu. Punk solvas jah. Teistmoodi. Üks, 12 haaknõelaga tüüp suutis sõnatult, paljalt oma olemasoluga solvata tervet Nõukogude Liitu.
Velikije Luki oli üks neist punkbändidest, mida teatakse peast tänaseni. Mõned asjad jäävad. Tallinn põleb edasi?
Need jah, ei saagi peast ära minna, sest kõik need laulud kehtivad täna ka, midagi pole muutunud. Kahjuks. Õnneks?
Oled nüüd oma isikliku pungi asetanud teatrisse. „(Teisitimõtleja)“ on asja nimi. Pajata veidi, mis see on ja miks just nüüd?
Sellepärast nüüd, et autori, Andri Luubi peast see lugu välja kargas – just nüüd. On ju aegade algusest peale lugusid räägitud ja laule lauldud – lugusid, kus sees on mingi iva. „(Teisitimõtleja)“ loos on see iva olemas. Ole ainult mees ja noki ära. Kindlasti on see lugu ka üsna isiklik. Aga ära võta seda lugu üks ühele. Tegemist on komöödiaga. Lugu sellest, kuidas endine punkar oma pea sees peaga vastu seina jookseb, sest kõik on ümberringi nii perses, et ta ei oska enam millegi vastu võidelda ja see paneb ta vihast lõhkema. Muide, 105 aastat tagasi kirjutas August Kitzberg „Libahundi“. Tiina on ju ka teisitimõtleja. Suletud külakogukonnas. Võib-olla 105 aasta pärast mängitakse samamoodi Andri Luubi „(Teisitimõtlejat)“ avatud maailmas, nagu meie praegu Kitzbergi „Libahunti“. Täna, kuhu ta väga hästi sobib. Need on meie lood. Meie rahva „Libahunti“ muide saab näha Estonias 13. novembril. Ja Vanemuises 4. detsembril.
Kui nüüd keegi läheb ja etenduse ära vaatab ja küsib, kas me sellist punki tahtsimegi, siis mida talle öelda?
Ütle: jah.
Kuule, Telliskivi loomelinnakus on ka mingi konservnäitus Eesti pungiajaloo piltidest. Sa ise oled seda näinud?
Pildid on põhiliselt 12 haaknõelaga poistest ja tüdrukutest. Natuke aja lugu.
Mis tunne on õigupoolest vanu edevaid fotosid uuesti vaadata?
Seest läks soojaks.
