Maateaduslik ja ajalooline osundus
Aapo Ilves elab püha Võhandu jõe viimasel, vasakkalda põndakul Räpinas, müütilise Perävalla pealinnas, just enne vee laskumist Võõpsu deltasse ja Salo saare tagusesse kõigusooja Lämmijärve. Jõgi on toonud Otepää lähistel Ilmjärve allikast vett Leevaku kohal liivakivist kaljuni, jõe vasakkaldal varitseva Võuküla linnuseni, kuhu vabajooks võimaldas Gardariki ruttavatel viikingilaevadel tuhat aastat tagasi varjuda. Kuussada aastat hiljem, täpsemalt 1642. aastal, hakkas Arnstadtist Sõmerpallu kutsutud veskimeister Adam Dörffer pidama kirglikku ja hukutavat võitlust Püha Jõega. Püha jõe kättemaks oli kiire tulema – talurahvas hävitas veski ja vabastas jõe.
?Läks sadu aastaid, enne kui Herman Julius Scmaltz Kõnnu külast sõnus sauna taha tiigi äärde Miku ja Manni konnapoegi piinama, lihtsat ja loomulikku iha rahuldama. Äsja olid moro pääle tulnud hitrad setokesed Võõpsust potikoormaga? Setod tulid ja juudid itkesid. Setod tulid, et jääda – Eesti äriellu, laulu sisse lärmama, sõled tissi otsas tilbendamas. Vene ajal lasi Võru juustuvabrik kümneid aastaid jääkvett pühasse jõkke, kuni 12 veskitammi täitusid mudaga. Leedu mudaimejad pumpavad just täna Räpina kõige alumisest, kaheteistkümnendast veskijärvest löga välja.
Eraldi kihelkond
Ilves ja Räpina ei ole Setomaa – pidage see meeles! Perävald siinses seoses on Lämmijärve kitsas kaelas, ajalooliselt Maavallast, Meelva soomassiiviga kindlalt eraldi seisnud kihelkond, mis ulatus Võhandust Ahjani, Võõpsust Meerapaluni, kaitseks Võuküla, Kurõküla ja Lääniste linnused. Lõigake tänased asfaldilindid läbi ja te taipate, et Perävallaga oldi veeühenduses – sideaineks Idas paiknenud Vesivald, tänane Valdai. Suure Peipsi kaudu suheldi ida- ja läänemaadega, sest Ilves teab, et
surnuid üles äratades
hellitab mu jalataldu
südasuine järvepind?
nende käest saad sõimata.
Usundite, riikide, tsivilisatsioonide, keelte ja meelte piiriala oli ja on tänaseni toimiv 800 aasta vanune – ainus ja püsiv Euroopa piir on Lämmijärvel.
Tundmatu, vähetuntud teema teile, küllap:
Uma lätt õkva,
a võõras käänd võlssi?
lodi tuu ja lodi vii,
likõ pääl om ta tii ?
Kurbava metametsa suunas.
Tark pealinlane, kes sa magad madratsil ja kugistad kiirnuudleid, kel peas vaid papp, ise peenelt pederast, kas said aimu murde ja murrakute iseärasustest? Rikkaimast eesti keelest? Taipate, miks me ei saa ühineda Euroopa keelehartaga?
Mitu tuhat lolli blogi
ähvardasid viirusega,
andsid aju asemele
sunnismaise digitele,
et mul poleks vaja loota?
iseenda mõtetele.
Mida Ilves karjub
Leekpunase jeesuslakaga Ilves ise tolereerib tuhandeid asju. Sealhulgas kakaonokusid, mudanägusid, reformierakonda, pealtkolmekümneseid raadiotoimetajaid, sinu ema, kenis rõivais keskeas neide, kes armsalt määrivad meile oma muret leiva peale ja kõiki, kes roojavad kõrva ning kulutavad vetsu ust. Ta sooviks selle töö peale jäädagi.
Morbiidne Ilves kurdab aga, et kallis kaasteeline Veiko Märka on surnud, Contragi kohal kääbas, kuivanud Ruitlase läte, sinna, kus liiv ja viiding. Ainult Jürgen Rooste võimleb tihastele, elab detroidis, külmub moskvas jalutuks? Keegi neist ei saa täiskasvanuks, isegi eostatuks mitte!
Ilvese meelest on imetore see, et eesti president pole aega raisanud vene kroonus, et setode piir pole vastu hiina müüri, ratifitseerimiskiri ripub ülemsootska peldikuseinal naela otsas.
Lämmijärve ääres elades segab mind aeg-ajalt EMT asemel mobiili sissepeksev vene Megafon, näha on Pihkva telejaama. Ilves kuuleb venekeelset raadiojaama, mis eristub beibeballaade tuiutavast Vikerraadiost järsult.
Kõrva toob kurba
Ei lase mind tuttu
Põrnitsen riiulil vilkuvat nuttu
Karedast kõrist köriseb tatt
Karjatan kähedalt
BläätJopptvujumatt
Jäävaid väärtusi
Aapo Ilvest lauldakse Eurovisioonil, laulupidudel, hititabelites, trükitakse ümber kooliraamatutesse. Sajab auhindu, käiakse kaebamas ja lärmatakse grillipidudel. Mitte juhuslikult ei võida laululahingut juba teist aastat provintsilauljad salvitud ja seatud pealinlaste ees. Märgakem vahet – kui annate inimestele vabalt valida, siis hääletatakse ikka omade, maal elavate pärisinimeste poolt!
Ilves pole kolinud “rahale lähemale”, vaid jaurab ja müttab ikka müstilistel mägede, orgude ja sooja Lämmijärve lätetel. Andunud toimetaja Andra Teede nimetab seda Võhandu delta bluusivateks voogudeks, mis andvat Ilvese loomingule oma kordumatu jõu, rütmi ja puudutuse. Olgu selleks parasjagu Tanel Padari hitid, müüditõlgendused, ülemlaulud, aga ka sõim, vaba-, lembe- või vemmalvärss, parafraas või haiku.
Ma ise avastasin Ilvese aastaid tagasi H. J. Schmatzist kirjutatud näidendi “Ööbik Võhandu kaldalt” autorina. Vahepeal kippus omakandimees Ilves nagu pildilt ja peavoolult ära kaduma – jauras mingit seto värki, meie aga siin Lämmijärve ääres, müütilises Perävallas, oleme siiski maailm omaette. Järgmised Räpina-ainelised näitemängud läksid läbuks kätte. Ei viitsinud neid eriti vaadata. Siis aga tuli Neiokõstõ “Tii”, mis viidi Eurovisioonile. Tanel Padar laulis, et “Kuu on päike” ja küpse meistri kohta saabus sõnumeid kultuuriruumis teisigi.
Tallinnas luulefestivali ajal lansseeritud koondkogus aga leidsin jäävaid väärtusi, millest ülalpool söandasin muljetada.