Kaugemas tulevikus on suur võimalus, et me nimetame selle aastatuhande esimest kümnendit kuldajastuks. See oli aeg, mil majandus ja Eesti riigi eelarve kasvas vägevalt, mil pension moodustas poole keskmisest palgast, mil maksud olid madalad, aga sotsiaalsüsteem püsis kenasti püsti. See oli aeg, mil küte ja elekter ei maksnud suurt midagi ning auto või lennukiga sai ringi paarutada, ilma et südametunnistus või rahakott kibedalt kiljuma hakkaks. Kardan, et selliseid kauneid aegu me enam ei näe.
On selge, et meie maailmajao majandus on uppis suhteliselt pikaks ajaks. Ning Euroopa viie rikkaima riigi hulka võime sattuda ka sellisel moel, et teised tulevad meile selg ees vastu. Peame olema targad ja suutma välja mõelda, kuidas hakkama saada tingimustes, kus riigieelarve pidevalt ei kasva, vaid võib-olla hoopis kahaneb.
Praeguse neljakümneaastaste põlvkonna unistus hakata tulevikus riigilt vägevaid pensione saama on lootusetu. Kogu see majandusprobleem, mis Euroopat kummitab, käib suures osas selle põlvkonna arvelt. Parimas eas ja maksujõus töötaja on maksnud usinalt raha pankade pensionifondidesse. Pensionifondid on sellesama raha edasi laenanud riikidele. Riigid on sellesama raha maksnud praeguse kuluka pensioni- ja sotsiaalsüsteemi ning riigistruktuuride ülalpidamiseks. Kui riigid pankadele laenu tagasi ei maksa, on pensionifondid uppis. Kui hakkame panku (ja teisi riike – näiteks Kreekat) agaralt toetama, saab see tulla siiski suurenevate maksulaekumiste arvelt, tähendab meie põlvkonna taskust. Mis omakorda tähendab, et me maksame kaks korda – kõigepealt maksime raha pensionifondidesse ja seejärel maksame jälle, et pensionifondid uppi ei lendaks. Ühesõnaga, peame olema targad ja välja nuputama, kuidas vanaks saades ellu jääda.
On selge, et praegune põllumajandusmudel pole eriti jätkusuutlik. Eesti põllumees ostab Saksa maksumaksja raha eest traktori ja farmi. Seejärel saab ta toetusi, et traktoriga künda ja lehmale heina kasvatada. Seejärel nutab ta patja, et kokkuostuhinnad on madalad. Seejärel müüakse toidukraam Venemaale ja Hiinasse maha. No ei ole võimalik, et see väga pikalt kesta saaks. Ilmselt peame olema targad ja välja nuputama, kust tulevikus süüa saab.
Praegune kütuse ja energiakulukas majandamine pole ka liiga pika vinnaga. Värskelt kuulsime gaasihinna tõusust, seoses elektrituru avanemisega saame teada elektrihinna olulisest kasvust, bensiinihind kruvib üles vaikselt, aga kindlalt omasoodu. Eelmisest sajandist pärit energiasüsteem enam ei kõlba. Tulevikus peame olema nupukad ja välja mõtlema, kuidas teha elektrit kas või näiteks sügispimedusest ja vihmasajust.
Neid valdkondi, kus peame oma tarkust tõestama, on suur hulk. Kuidas sättida ümber Eesti haldussüsteem, et sellest kaoks mõttetu poliitika ja jääksid järele koostöövõimelised kogukonnad koos neile jõukohaste ülesannetega? Kuidas teha nii, et me saaksime aru – sajad tuhanded vene keelt kõnelevad kaasmaalased on meie riigi üks tugevusi, mitte üks nõrkusi?
Me peame olema targad, nutikad ja kohanemisvõimelised. Me peame produtseerima uusi ideid ja neid ellu viima. Ühesõnaga – haridus, teadus ja kultuur on need kolm vaala, mille peale saame tuleviku Eesti ehitada.
KesKus on ajaleht, mis on avali uutele ideedele ja teistmoodi mõtlemisele. Me tahame, et tarkust oleks rohkem. Et oleks rohkem haridust, teadust ja kultuuri. Ning rohkem muretsevaid inimesi. Sest tundub, et jama on tulemas, kui me samamoodi edasi paigal tammume.