Ajaloomuuseumis läks algul kõik hästi. Suurgildi hoone renoveeriti, uus näitus, mis räägib eestlaste visadusest omal maal olemas olla, avati. Sealjuures saab seda pidada kindlasti üheks moodsamaks muuseumiks. Kohale võib viia külalisi mujalt, näiteks Saksamaalt või Iisraelist, ja nad sinna rahulikult paariks tunniks jätta, ilma et neil igav hakkaks.
Siis aga leiti näituselt “tuntud eestimaalaste” osakonnast keegi kodanik Alfred Rosenberg, kes meile teadmata põhjustel sündis Tallinnas 1893. aastal baltisakslaste perekonnas, söandas õppida veel Peetri Reaalkoolis (tänane Tallinna Reaalkool), neetud nats.
Sõnaga, tänaseni arusaamatu ja kummalise surve alusel koristati Rosenberg muuseumist ära, ehkki – vaevalt et Eesti juudikogukond, kes asja algatas – kuidagi vastu vaidleks: Rosenberg oli vaieldamatult tuntud eestimaalane. Ja seda objektiivsetel, mitte subjektiivsetel põhjustel. Nii näiteks oli tuntud eestimaalane ka seltsimees Viktor Kingissepp, revolutsiooniline jõhkard ja terrorist, kelle nime kannab tänaseni peldikulaadne linnake Tallinna ning Piiteri vahel ning keda – hoolimata tõsisest katsest 1924. aastal Eesti riik kukutada – muuseumist õnneks ära ei koristatud.
Päris raske on aru saada mingite kummaliste gruppide ülekeevast, hasartsest ning kobrutavast valulävest, mis survestab ja teenib tegelikult kurat teab mida: Venes näiteks on Jeltsini aegu püsti pandud muuseumidest (vähe neid on, tõsi küll, järjepanu koristatud ära valgete kindraleid ja üleüldse kogu kodusõda, mida uuemal ajal “arusaamatuseks” või “episoodiks” nimetatakse), nüüd jäi meie geeniustele ette surnud Rosenberg, justkui oleks võimalik tema pildi väljatassimisega muuseumist ajalugu endale soovitud suunas keerata. Oli Rosenberg, paha oli, tuli koristaja, viis ära, enam ei ole Rosenbergi. Nüüd on hea.
Edasi tsiteerime ametlikku ajalugu. Eksponaatide seas oli saksakeelne raamat, mis oli avatud leheküljelt, kus oli Rosenbergi pilt. Samuti oli puuteekraaniga infotulbal Rosenbergi käsitlev materjal, muu hulgas mainiti ka seda, et tegemist oli surma mõistetud natsikurjategijaga. Stendil olid kirjas Rosenbergi sünniaeg, õpingud ja õpetajatöö Tallinnas enne 1918. aastat, eestlannast esimene abikaasa ning tegevus natsiideoloogia kujundamisel. Lõpulõigus mainiti, et Rosenberg mõisteti Nürnbergi protsessil surma poomise läbi.
Rosenbergi eksponeerimisest vihastusid Eesti juudi kogukonna esindajad juulis Rein Langile kirjatüki, milles nimetasid väljapanekut “äärmiselt ebaeetiliseks” ja “natslikku kurjategijat ülistavaks”. Rosenbergi väljapanekut (samuti Erna retke) kritiseeris ka Venemaa välisministeerium: “Rahvusvähemuste organisatsioonide proteste selle hitlerliku timuka käsul hukkunud miljonite rahumeelsete inimeste mälestuse niivõrd karjuva mõnitamise pärast ignoreerivad muuseumi juhtkond ja Eesti kultuuriministeerium kinnitavad ilmekalt, millist ajaloo tajumist üritab Tallinn ühiskonnale külge pookida.”
Ja siis tuli koristaja.
Vaadake, see lugu on rohkem kui mage. Rosenberg oli Rosenberg, üks või teine kogukond võib ju oma pihiku lõhki pingutada, aga Rosenberg sündis ikka Tallinnas.
Mäletan, et Tartus oli kunagi muuseum, kus eksponeeriti Lenini venna taskunuga. Keegi ei mäleta, mis selle muuseumi ametlik silt teatas, aga kutsuti seda “Lenini venna taskunoa muuseumiks”.
Taskunuga ühes muuseumiga on tänaseks kadunud, millest on kahju. Ilmselt toimis siingi liigne hasart. Ajalugu peaks säilitama ja aru saama, et tagantjärele tõmblemine ei muuda suurt midagi, teeb ainult tõmblejad naeruväärseks. Antud juhul siis juudikogukonna.
Tartu Ülikooli ajaloolased tegid avaliku pöördumise, kus oli kirjas: “Korraldus tähendas, et ministeerium kuulutas ebasoovitavaks ühe Eesti ajalooga seotud isiku. Küsimus on palju laiem, kui natsipartei ühe tippjuhi isik, sest kellegi sunniviisiline unustamine või millegi valikuline mäletamine ei ole midagi muud kui ajaloo võltsimine. Sellega nõustumine sarnaneks kommunistliku Venemaa käitumisele, kus ebasoosingusse sattunud isikud retu?eeriti ajaloolistelt fotodelt.”
Täiega nõus.
Andke meile Lenini taskunuga tagasi, sest see oli eksponaat, pateetilised tagantjärele targad omaenda saatuse parandajad!
Nagu oli eksponaat ja peatükk täiesti tavalisest inimajaloost ka Rosenberg. Pange see tüüp ka stendile tagasi, sest ta on surnud.
Ja mõelda võiks üldse pigem tulevikusuunaliselt.