KODUSE KIILU ALL: Eestlaste rahvamütoloogias elab võimsalt valge laeva kujund – see tuleb teatavasti meile kord järele ja päästab ära kõigest kurjast. Nii jutustas 19. sajandil prohvet Maltsvet ja nii usuti 1950-ndatel. Õnne Mets Meremuuseumist aga tutvustab reaalseid laevu, mida meie sajandil pakkuda on.
- veebruaril tähistas Eesti Meremuuseum oma 83. aastapäeva ning tegi kingituse endale ja kogu Eestile, avades Lennusadamas näituse „100 aastat kiilu all. Eesti lugu laevades 1918–2018“ ja esitledes näituse raamatut-albumit, mis räägib loo Eesti sajast aastast laevade kaudu.
Rikkalik näitus laevaloo rikkusest
Näitus tutvustab 100 laeva ja mõnd sõsarlaeva peale, mis märgivad Eesti ajaloodaatumeid ning seostavad need laevalugudega. „Mõned nendest lugudest on tuttavad paljudele, teised jällegi vähem ning mõni laev seilab oma looga rambivalgusesse üldse esmakordselt,“ räägib Meremuuseumi juht Urmas Dresen.
Muuseumijuht usub, et Eesti merenduse lugu on lugu rikkusest: „Kajastamist väärib kordi enam laevu, kui välja valitud 100 laeva hulka mahtus. Kuid püüdsime näitust koostades arvestada, et see tutvustaks nii Eesti ajalugu kui ka merenduses olulisi saavutusi ning mõne laeva valikule aitasid kaasa ka isiklikud mälestused.“
- aastatel oli Eesti kaubalaevastik Läänemerel suuruselt kolmas ja maailmas seitsmendal kohal. Näitusel, nagu ka Eesti laevaloos, on reisi- ja sõjalaevu, kaubalaevu, purjekaid, aurikuid jt aluseid. Teiste seas on Eesti lipu üle ekvaatori viinud laevu ja sõja eest põgenemiseks kasutatud laevu; ajastu märgina suured kalalaevad, mida võis lausa tehaseks pidada, Eesti saja aarde hulka valitud kalepurjekas ja kaubavedudega alustanud Tallinki reisilaev Megastar, mis on Läänemere moodsaim.
Igale aastale oma alus
Lennusadama välialal asub mitu näitusel kajastatud laeva, nagu jäämurdja Suur Tõll, mis tagas esimese Eesti Vabariigi ajal väliskaubanduse, ning Eesti vanim seilav purjekas Hoppet. Näitusel olevatest laevadest on angaaris aga kõigile külastamiseks allveelaev Lembit ja näha keskaegne laevavrakk, mille tulekut Lennusadamasse mäletab Dresen siiani: „Kui allveelaev Lembit oli viimaks 2011. aasta suvel pärast ligi 250-meetrist maismaateekonda Hiina õhkpatjadel jõudnud angaaridesse, oli tunne, et nüüd ei takista enam miski ekspositsiooni sündimist. Saaremaalt Maasilinnast ära toodud laevavraki kohale jõudes tõdes ehitajate valvur, et pagana kallid küttepuud olete kohale toonud, sest laeva kujust oli raske siis ettekujutust saada.”
Mõned näituse laevalood räägivad rekorditest: kõige vanem, suurem või hoopis esimene. Laevade hukud on seotud aga sõja, tormi või koguni tahtliku põhjalaskmisega – kindlustuspettuseks või näiteks muuli ehituseks.
„Igale aastale oma laeva leidmine pole olnud kerge ülesanne ja seetõttu paigutuvad need sajandipikkusele aegreale mõnikord ka üsna ootamatult, aga ikka selle mõttega, et oluline lugu saaks räägitud,“ selgitab Urmas Dresen näituse ülesehitust.
Meremuuseumi teadurid on läbi närinud saja aasta jagu arhiivimaterjale ning tulemuseks on köitvad lood sõnas ja pildis. Lisaks on välja pandud üle 130 eseme ja 42 laevamudelit nii meremuuseumi kui ka teiste muuseumide kogudest, sh haruldased metallist allveelaevamudelid. Näha saab arhiivikaadreid ja spetsiaalselt näituse jaoks salvestatud intervjuusid kaheksa laeva looga seotud inimesega, katlakütjast kapteniteni.
Näitust saadab raamat-album
„Raamat ja Lennusadamas toimuv näitus on ühtlasi kummardus noil tähenduslikel laevadel töötanud, teeninud, õppinud või reisinud inimestele. Aga loomulikult ka neile, kes jäid ega tulnud kunagi tagasi,“ nõustub muuseumijuhiga kogu näituse meeskond.
Esinduslik kõvakaaneline raamat-album toob lugejani kõik sada aastat koos välja valitud laeva looga ning on juba mereasjatundjate poolt kiidusõnu pälvinud. Koostöös Äripäeva Kirjastusega trükivalgust näinud väljaanne toetab iga raamatu müügilt Eesti Pimedate Liitu.
Muuseum tähistas koos sõprade ja toetajatega
Meremuuseumi pidulikule vastuvõtule oli saabunud üle 700 külalise, kes soovisid muuseumirahvast väärikal 83. sünnipäeval õnnitleda ning olla esimeste seas, kes said uut näitust näha ja raamatuostu teha. Külaliste seas oli kõrgeid riigiametnikke, kaitseväe ja mereväe esindajaid, muuseumide juhte ja toetajaid ning palju teisi meremuuseumi sõpru.
Avamispeol, Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eelõhtul, meenutas muuseumi juht Urmas Dresen oma avakõnes teiste laevade seas ka sadamasse oodatud, kuid tulemata jäänud valget laeva, millest on saanud meie kultuuriloos oluline sümbol. Valge laev on oma koha leidnud ka näitusel ja väljaandes 1950. aasta laevana, mil hakkasid liikuma jutud peatselt saabuvast laevast, mis eestlased okupatsiooni ikke alt päästab.
*
Meie laevade lugu on kogu Eesti lugu. Ajavete tõusud ja mõõnad on meid toonud just siia. Kiilu all on juba 100 aastat – seisab näituse saatetekstis. Milline on sinu lugu? Laeval või kaldal laeva saates või oodates? Milline märgiline laevalugu tähistab sinu sünniaastat? Tule ja mõtiskle. Näitus jääb avatuks 13. jaanuarini 2019.
Eriline Tormilind
Purjelaev Tormilind on esimene sinimustvalge lipu alla ehitatud purjekas ning märgib midagi väga „eestilikku“.
Tüüp: ühetekiline terasest neljamastiline barkantiin
Ehitusaasta: 1922
Ehituskoht: Hara, Eesti
Kiirus: 12 sõlme
Mootor: 8-silindriline 4-taktiline diiselmootor Humbold Deutz (300 hj)
Pikkus: 45,22 m
Laius: 10,30 m
Ruumi sügavus: 4,10 m (1922); 4,12 m (1939)
Mahutavus: 457 brt (1922); 494 (1939)
Meeskond: 10
Last: puit
Esimese laevana Eesti lipu all üle ekvaatori (1926)
- aastal alustas purjelaev Tormilind Eestist reisi, mille käigus ületas esimese Eesti laevana ekvaatori.
Neljamastilise barkantiini ehitas 1922. aastal R. Pahlberg (Paalberg) Hara külas. Laeva ehitus viidi lõpule Loksal. Laeva omanikeks olid lisaks Pahlbergile veel ka G. Kristenbrun ja A. Hanko, laeva kodusadamaks sai Käsmu. Purjelaeva esimene reis toimus marsruudil Loksa-Kotka-Swansea.
- aastal lahkus Tormilind Eestist reisile, mille käigus ületati järgmise aasta märtsis esimese laevana Eesti lipu all ekvaator, kui purjetati Brasiilia lõunapoolseimasse sadamasse Porto Alegresse Rio Grande do Sulis.
- veebruaril 1926 alustas Tormilind reisi soolalaadungiga Cadizist Hispaanias Rio Grande do Suli Brasiilias. Kapten R. Pahlberg: „See oli pikem reis, mis Eesti lipu all sõitjad laewad üldse ette wõtnud, wäljaarwatud wast „Kajaku“ sõit üle Atlandi ookeani – Miami. Cadizist wäljasõidul oli tuul soodne ja „Tormilind“ lendas laentel. Keskmiselt sõitsime öö-päewa jooksul läbi 240-250 miili. Aurikud ei jõudnud järele… 19 päewa olime merel wiibinud ja siis – 3. märtsil olime ekwaatori kohal. Esimest korda näidati Lõuna ristile (neli tähte taewas) Eesti lippu. Warem pole siin Eesti laewad wiibinud ehk meil küll hulk meremehi leidub, kes ekwaatorist üle sõitnud. „Tormilinnul“ sai osaks au esimesena ekwaatorilt üle sõita. Ekwaatoril sattus „Tormilind“ waiksesse wöösse, mille 5 päewa tuli wiibida enne, kui tuult saime ja edasi wõisime sõita. 48 päewa pärast olime Rio Grande do Suli sadamas. Kiirelt oli see tee ära sõidetud.“
– Waba Maa, nr 232, 3. oktoober 1926, lk 5
Murtud tiibadega Tormilind
- aastal vahetas A. Tiedemann Hanko omanikeringis välja ning 1930. aastast alates seilas Tormilind Käsmu Laevaomanike omandis – kodusadamaks jäi endiselt Käsmu.
- aasta detsembris sattus laev tormi ja lumesajuga ning ka ilmse navigatsioonivea tõttu Soome lahes karile ja sai tõsiselt vigastada. Pärast karile sõitmist üritati laeva pumpade abil vee peal hoida, ent see ei õnnestunud ja järgmisel päeval, olles triivinud Tahkuna tuletornist u 8 miili kaugusele, käändus Tormilind külili ja jäi pooleldi uppununa hulpima. 9-liikmelisest meeskonnast pääses kuus meest päästepaadiga 11. detsembril Hiiumaa randa, kolm hukkus.
- aasta kevadel toodi vigastatud laev koju remonti ja järgmise aasta juuliks oli Tormilind jälle merekõlblik. Laeva hakati aga kutsuma „murtud tiibadega Tormilinnuks“, sest ta oli kaotanud remondi tõttu palju oma endisest välisest ilust – kõrge taglastus vahetati madalama vastu ja laevale paigaldati mootor.
- aastal Tormilind natsionaliseeriti, kuid langes 11. septembril 1941 sakslaste kätte, kes kasutasid teda kaubalaevana ja hiljem abilaevana. Laev hukkus arvatavasti 19. oktoobril 1944 ühe versiooni kohaselt Kieli lahes, teise kohaselt aga Aalborgi lahes lennukipommist või miini otsa sõites.
Tormilindu on peetud üheks Eesti ilusamaks purjelaevaks. Teda iseloomustas ilus linnukujuline käilakuju.
